Mõnikord tundub, et olen pärit ajast, kus lahkus oli inimeste loomuses, kus südamed ja hinged särasid nagu kristallid päikesevalguses. Kus ausus polnud pelgalt sõna, vaid viis, kuidas igaüks elas ja hingas. Seal, kus polnud rolle ega maske, vaid üksnes siirad pilgud ja puhas südametukse. Või võib-olla olen hoopis kuskilt kaugelt, kus taevas on lõputult helesinine ja maailm pole kunagi tundnud sõda. Kus meid hinnatakse meie olemuse, mitte pealispinna järgi. Seal, kus iga inimene unistab lillelisi unenägusid ja ärgates leiab, et need ongi tõeks saanud.

Kujutan ette maailma, kus igal lapsel on soe kodu, armastav ema ja isa ning perekond, mis hoiab neid hellalt. Kus pisarad eksisteerivad vaid rõõmuks ja kurbus on ainult kauge mälestus. Maailma, kus pole pettust, valu ega üksildust, vaid vaid lõputu rahu ja harmoonia.

Praegune maailm on mulle tihti arusaamatu. Aga ma tean, et pole kunagi liiga hilja luua midagi ilusamat, südamlikumat ja valgusküllasemat. Alustada pisikestest imedest – head sõnad, lahke pilk, soe puudutus – ja lasta neil maailma muuta. Ma unistan, et ühel päeval säravad kõigi silmad ja südamed taas, nagu vanasti. Et inimesed usuvad taas imedesse ja maagiasse, sest see on see, mis teeb elu tõeliselt elamisväärseks.

Ma usun, et igas südames on väike leek, isegi kui vahel tundub, et see on kustunud. See leek kannab endas unistusi, lootust ja soojust, mis vajavad vaid õrna hingust, et uuesti süttida. Meie sees peitub alati jõud muuta enda ümber olev maailm natukenegi soojemaks – olgu selleks naeratus, mis kutsub esile teise inimese südames rahu, või vaikne toetus, mis ütleb: „Sa pole üksi.“

Kujutan ette, kuidas maailm võiks laulda ühtainust harmoonilist meloodiat, kui kõik usuksid rohkem headusse. Kuidas iga pisemgi tegu – kasvõi tilk armastust – voolab kokku, luues suure ja kauni ookeani.

Ja võib-olla polegi see maailm nii kaugel, kui me seda endale ette kujutame. Võib-olla elab see unistuste maailm just siin – meie südames, oodates, et me julgeksime seda tõeks elada. Võib-olla algabki kõik meist – just täna, just nüüd, sel hetkel.

Lõppude lõpuks ei saa me muuta kogu maailma, aga me saame luua oma väikese nurga, mis on täidetud armastuse, valguse ja maagia puudutusega. Kui me seda jagame, hakkab see valgus kasvama, kuni ühel päeval on see maailm, millest ma unistan, reaalsus kõigi jaoks.Kui vaid suudaksin, muudaksin maailma veidigi helgemaks – et siin oleks rohkem armastust, rohkem unistusi ja rohkem päikest, mille kiired ulatuksid iga südamesse.

-Monika Pensa- / november 2023