Olen kihutanud. Aastaid. Nagu oleksin olnud osa kiirrongist, millel ei lubata peatuda. Sest kui sa seisma jääd, oled nõrk. Kui sa hinge tõmbad, oled laisk. Kui sa tahad lihtsalt olla, tundub, nagu poleks sa piisav.

Aga mina olen peatunud. Õppinud. Kasvanud.
Ma ei häbene enam neid vaikseid hetki, kus panen silmad kinni ja lihtsalt hingan. Ma ei pea kogu aeg tõestama, et ma jaksan. Sest ma tean, et jaksan – isegi rohkem, kui tihti peaks.

Olen oma olemuselt tugev. Seda pole alati kohe näha, eriti kui arvestada, et mu nääpsu kasv ei pruugi esmapilgul kellelegi erilist muljet avaldada. Aga ma tean, mis jõud mu sees elab. Vanaema on alati öelnud, et igaüks kannab täpselt nii palju, kui tema kandmiseks antud on. Ja mulle on seda antud aga mind on ka õnnistatud… nii kannatlikkuse kui südikusega.

Ent see, mis teeb mind tõeliselt minuks, on miski muu – ma olen romantik ja parandamatu optimist. See tähendab, et ka kõige hallimas, kõledamas ajas märkan ma ikka seda üht sädet. See sädemevihk, mis mõnel teisel jääb märkamata, annab mulle jõudu. Midagi seal soojendab mu sisemust, justkui universum sosistaks mulle: „Veel on ilu. Veel on põhjust uskuda. Veel on armastus kuskil peidus.“

Ma tean, et minu positiivsus ei ole kõigile sobiv. On neid, kellele see tundub liiga palju. Kes ei oska sellega midagi peale hakata. Aga ma ei kavatse seda endas vaigistada. Sest see ei ole teesklus. See on mu olemus. Mu vastupanu, mu leppimine, mu lootus. Ma olen tulnud läbi tuulte, aga ikka silmad säramas. Ja nüüd, kui ma peatun korraks ja ütlen endale need sõnad, mida olen kaua igatsenud kuulda… siis ma ei tee seda uhkelt. Ma teen seda hellalt. Tasakesi. Armastavalt.

Sest minevikus ma ei julgenud unistada. Mõtlesin, et see on kellegi teise luksus, kellegi teise elu osa. Aga nüüd… nüüd on need unistused tagasi. Mitte ainult öösiti peitumas, vaid päevavalges julgelt nähtaval. Ja see pole isekas. See on elus olemine. See on julgus elult midagi ilusat soovida. Soovida… ja samal ajal edasi kõndida.

Ma ainult hetkeks peatun siin. Nagu seisaks metsa äärel või kuskil järve piiril.
Korraks lihtsalt olen. Ja see hetk on püha.
Sest see on minu oma. Ja sellest piisab.

Monika Pensa / juuli 2025