Ma olen pidanud salapäevikuid nii kaua, kui mäletan.
Mitte korralikult ja mitte kuupäevade kaupa, vaid nii, nagu juhtub.

Ma kirjutan märkmiku servadele, päevikute vahele, telefoni märkmetesse. Mõni mõte jääb öökapi peale lahtise paberina hommikuni, justkui väike meeldetuletus iseendale, et see hetk oli päris. Kui miski mind puudutab, ei taha ma, et see lihtsalt ära hajuks. Ma panen ta kirja, et ta jääks.

Ma armastan eesti keelt. Mulle meeldib sõnu lahti võtta ja uuesti kokku panna, vaadata, kuidas nad teise nurga alt teistmoodi tähendavad. Ma mõtisklen palju – mitte selleks, et olla sügav, vaid selleks, et mitte elada pealiskaudselt. Metafoorid on mulle olnud nagu väikesed sillad üle keerukamate kohtade. Kui ma suudan midagi näha kujundina, ei ole see enam ainult raskus. Ta muutub looks. Liikumiseks. Millekski, millest saab läbi minna.

Ma olen olnud elus palju üksi. Mitte ilma inimesteta – mul on pere ja sõbrad – aga ma olen harjunud olema oma mõtetega. See on õpetanud mind kuulama ja märkama väikseid nihkeid. Võib-olla ka hindama neid hetki, kus inimeste vahel tekib midagi päriselt.

Aastaid tagasi jäi mulle meelde üks kommentaar, kus keegi kirjutas üsna teravalt kellegi postituse alla: miks tsiteerida teise sõnu? Kas enda mõtteid polegi? Ma ei vastanud. Aga see jäi minuga. Sest minu jaoks on laused vahel nagu rannast leitud kivid. Sa ei ole neid loonud, aga sa tunned ära, et nad kuuluvad su taskusse.

Kaks aastat tagasi jõudis minuni üks selline kivi: “Igal inimesel on teise jaoks säde. Aga vähe on neid, kes mõistavad puhuda seda tuleks. Enamasti nad kahmavad ta pihku, põletavad sõrmi ja kustutavad sädeme.” Uku Masing

Ma kirjutasin selle üles ega teadnud, et see jääb minuga nii kauaks. See säde ei ole minu jaoks lihtsalt ilus kujund. See on kogemus. See on see peaaegu nähtamatu elekter inimeste vahel – hetk, kus vestlus läheb sügavamaks kui viisakus, kus keegi sind päriselt kuulab, kus pilgus on rohkem kui sõnades.

Ja ma olen näinud, kui kiiresti see võib kustuda. Liiga kiire tõlgendus. Liiga tugev haare. Liiga suur vajadus midagi kohe nimetada ja omada.

Säde ei ole asi. Ta on ruum kahe inimese vahel. Õhk, mis peab jääma liikuma. Võib-olla sellepärast see lause minuni jäigi. Kui oled harjunud palju omaette olema, siis märkad neid hetki eriti teravalt. Sa tead, kui haruldased nad on. Ja sa tead, kui õrnad. Võib-olla kirjutamine ongi minu viis mitte kahmama – tundeid, inimesi, hetki – vaid hoida neid nii, et nad saavad hingata.

Kõik sädemed ei pea leegiks saama. Mõni võib jääda vaikseks teadmiseks, et ühendus on võimalik. Ja see teadmine on mind kandnud rohkem, kui ma vahel välja ütlen.

Mõned laused ei ole “laenatud”. Nad on sillad. Ja mõni jääb su taskusse väga kauaks. Võib-olla ma kirjutangi sellepärast nii visalt märkmiku servadele ja paberinurkadele, et mitte unustada, et need sillad on olemas. Et isegi siis, kui elu viib läbi raskemate peatükkide või pikemate omaette olemiste, on võimalik, et kuskil kahe inimese vahel süttib midagi õrna. Ja see ei vaja omamist.
Ta vajab märkamist.

Minus elav plika teab seda hästi. Ta ei torma. Ta kummardub, võtab kivi üles, paneb taskusse ja läheb edasi. Mõne sädemega piisab sellest. 

Monika Pensa / veebruar 2026