Rubriik: Isiklikud jutukesed

Paus enne aasta lõppu

Lisa kommentaar

Peaaegu 2,5 aastat ei olnud ma kordagi haige. Vahepeal tekkis mul juba tunne, et olen immuunsussüsteemi salaprojekt – teised köhisid ja nuuskasid kõrval, aga mina püsisin püsti ja liikusin rahulikult edasi.

Kuni aasta lõpus sai covid lõpuks ka minu kätte. Kõrge palavik, köha, mis kraapis hääle madalaks, ning pea, mis liikus poole päeva kaupa kuskil pilvede ja teki vahel. Ööpäeva sisse mahtus 15-16 tundi und – nii et isegi mu sisemine „ma pean ju toime tulema“ hääl vajus lõpuks vait.

Täna on neljas haiguse päev. Ja jah – mõni päev on veel minna. See ei ole enam see hetk, kus tahaks kangekaelselt edasi pingutada. Pigem koht, kus tempo on alla võetud… ja ausalt öeldes ilmselt õigel ajal.

Hommikul voodis istuli tõustes tegi päikesevalgus seinale mu silueti ja ma nägin oma soengut. Juuksed olid öö jooksul loonud kombinatsiooni Nukitsamehe vaimust ja metsiku eluslooduse vormikunstist – täiesti uue arhitektuurilise projekti. Peeglisse vaatamine oli korraks hirmutav, aga samaaegselt nii absurdne, et naer tuli peale. Elu pani siia väikese iroonilise vaheklipi. Las olla – kui paus, siis vähemalt karakteriga.

Alles siis jõudis pilk aknast välja. Lumi oli maha sadanud, tuul tegi hoovis oma ringtantsu ja talv hingas täies elus. Mina toas – kruus käes, samm aeglane, hääl kare. Väljas maailm – selge ja liikuv. Ja see kontrast ei olnud kurb. See oli ootamatult rahulik.

Sain aru, et keha ei tõmmanud mind elust välja – ta lihtsalt tõi mind tagasi kohale. Vaikselt, aga väga selgelt, umbes sellise sõnumiga: „Kui sa ise pausi ei tee, siis ma teen selle sinu eest.“ See pole karistus. Pigem kaitse.

Teotahe on endiselt alles – lihtsalt see asub hetkel teises registris. Vaiksem, sügavam, mõistlikum.

Ma ootan juba hetke, kui saan taas selga talveriided, tõstan lumelabida tolmu alt välja ja lähen hoovi – mitte kangelaslikult, vaid rahuliku jõuga, oma rütmis – puhastama seda sama lund, mida praegu akna tagant vaatan. Kasvõi koos selle metsiku Nukitsamehe soenguga. Elu võib vahepeal ka muhe olla.

Patareid on aga praegu laadimisel. On veel mõned haigepoolsed päevad ees – uni, tee, rahulik kulgemine.

Ma ei võta uude aastasse kaasa lubadust „rohkem pingutada“. Võtan kaasa lihtsama otsuse: märgata väsimust varem ja mitte lasta tempol endast üle joosta. Mitte kangelaslikult, vaid normaalselt. Inimmoodi.

Ja kui ma ühel hetkel jälle õue saan – lumeriided seljas, labidas käes, siis teen enne tööle asumist võib-olla ka ühe lumeingli. Lihtsalt niisama. Et meelde jääks, mille nimel hingata.

Edasi liigun rahulikult, oma rütmis – natuke enda üle muheledes ja täiesti ausalt iseenda vastu.

Monika Pensa / detsember 2025

Mõeldes isale, isadele, isadepäevale…

Lisa kommentaar

Selle aasta jõuludel saab 23 aastat sellest, kui mu isa enam meiega ei ole. Ta oli vaid 53. Neli aastat veel – ja ma olen sama vana kui tema oli siis, kui aeg lihtsalt… peatus.
Aga tegelikult ei ole ta kunagi päriselt läinud. Ta on mu mälestustes, mu soojades mõtetes, mis vahel täiesti ootamatult südamesse voolavad.

Olin väike plikatirts, kes oleks pidanud olema poiss – vähemalt isa lootis nii. Aga sündis hoopis üks krutskeid täis tüdruk, kelle silmad särasid ja peas küpses alati mõni uus idee.
Isa oli elektrik ja tema tööruumid olid minu lapsepõlve maagiline maailm – täis juhtmeid, kaitsmeid, põnevaid lõhnu ja põrisevaid seadmeid. Ma võisin tundideks sinna kaduda, uurida ja õppida.
Isa õpetas mind asju parandama. Mitte lihtsalt “ära tee katki”, vaid “tee õigesti.”
See “õigesti” on jäänud minusse nagu väike sisemine kompass – mitte ainult töödes, vaid ka elus.

Mäletan, kuidas vahel sai mõni elektri kaitsekork läbi kärsatatud paugu ja tossuga – ikka minu katsetuste tulemusel. Põnev ju! Aga isa ei pahandanud. Ta lihtsalt parandas mu kaose ära. Ja õpetas, kus tegin vea.
Ning vahel oli ta lohe – see hea lohe, kes lihtsalt tahab puhata ja vaikuses olla. Sest isad ka väsivad. Aga see ei tähenda, et nad oleks vähem kohal.

Kuigi meie teed mingil hetkel läksid lahku – elu viis omasoodu, ja vahele jäi pettumust, valu ning palju rääkimata sõnu – siis ometi oli seal omaette mõistmine.
Midagi jäi siiski alles. Midagi vaikset ja head, mis ei kadunud kuhugi.

Kui sündis mu esimene laps, nägin isa jälle sellisena, nagu lapsepõlvest mäletasin – silmad säramas ja süda täis rõõmu. Ta ootas alati, kui lapsega maale tulin. Alati oli tal taskus mingi maius, mis oli justkui tema viis öelda: “Mul on hea meel, et sa tulid.”
Ma tean, ta oleks olnud mu lastele imeline vanaisa.

Täna, isadepäeva eel, mõtlen sellele, mida tähendab isadus tänapäeval. Kas me ikka märkame neid mehi, kes oma laste jaoks iga päev kohal on? Kes teevad süüa, parandavad katkisi mänguasju, sõidutavad trennidesse ja kallistavad ka siis, kui maailm kisub karmiks?

Tänapäeva isad ei pea olema täiuslikud. Aga nad on erakordsed just siis, kui nad on olemas – päriselt olemas.
Kui nad kuulavad, naeravad, toetavad, vahel lihtsalt vaikivad ja lasevad lapsel olla tema ise. Need on isad, kes kasvatavad tugevaid ja tundlikke lapsi. Need on isad, kes muudavad maailma paremaks – iga väikese sammu ja iga turvalise kallistusega.

Ja isad ei ole alati vaid bioloogilised isad. Isad on ka need mehed, kes kasvatavad lapsi, kes pole nende veresugulased – aga kes on oma kohalolu, armastuse ja vastutusega veelgi vapramad ja tugevamad. Nad tõestavad, et isa olemine ei sünni geenides, vaid südames. Nad on need, kes valivad iga päev hoolimise, armastuse ja kohalolu – ja just see valik teebki neist tõelised isad.

Head isadepäeva kõigile isadele – neile, kes on meie kõrval, ja neile, kes elavad edasi meie südameis. Ning neile, kes on valinud olla isad oma südame järgi. Isa ei sünni geenides, vaid hetkedes, kus laps tunneb end armastatuna.

Kallis Isa, kui sa kusagil kuu pealt või tähtede vahelt mind näed – siis tea, et mõtlen sulle.
Kõik need juhtmed, mida me koos ühendasime, hoiavad meid siiani ühenduses. 💛

Monika Pensa / november 2025

Vaikne imeline äratundmine

Lisa kommentaar

Mõnikord kohtad inimest… ja siis juhtub midagi seletamatut. Mitte midagi suurt ega lärmakat – pigem just vastupidi. Vaikne, pehme klikk kuskil südames, nagu õrn lüliti, mis süttib kõige loomulikumal moel. Ja korraga on tunne, et oledki teda alati teadnud. Et see pole esimene kord, vaid lihtsalt taaskohtumine.

Selliste hetkede ilu on nende lihtsuses. Ei ole vajadust tõestada, hiilata ega kanda maske. Sa ei pea muretsema, kas oled “piisav” – sest sa oled. Täpselt sellisena, nagu oled. Ja selles on midagi erakordselt vabastavat.

See on tunne, mis mähkub ümber nagu soe tekk. Rahu, mis tekib sellest, et sa ei pea midagi seletama, sest sind mõistetakse. See on nagu kodu – mitte nelja seina tähenduses, vaid südameruum, kuhu sind päriselt lastakse sisse.

Ja siis märkad, et naeratad endamisi. Et su hing saab hetkeks kergemaks ja maailm paistab teistsuguse valgusega. Nagu uni ja ärkvelolek põimuksid kokku üheks pehmeks unistuseks. Ja sa mõtled – vau. Kui uskumatult ilus võib olla üks lihtne äratundmine.

Võib-olla polegi vaja rohkem seletada. Mõned inimesed lihtsalt ongi kingitused. Nad astuvad su ellu ja korraks peatavad aja. Ja sina tunned selle ära – sest südames on soe, rahulik ja kummaliselt kodune.

Monika Pensa / september 2024

Rõõm ei tule täiuslikkuse järel, vaid elab ka poolikute hetkede sees

Lisa kommentaar

Paar päeva tagasi jäi mu mõtetesse kummitama üks lause, mida kuulsin podcastist:
„Rõõm ei tule iseenesest siis, kui kõik on sinu jaoks ideaalne, vaid pigem on rõõm see, mis teeb keerulised ja väljakutsuvad ajad elamisväärseteks.“

See pani mind peatuma. Kui tihti me ootame rõõmu nagu külalist, kes võib tulla alles siis, kui kõik on perfektne – toad korras, mured lahendatud ja hing kerge. Aga elu ei ole selline. Elu on pigem poolik tass kohvi, lauale ununenud paberi­virn ja vahepeal ka pisarad, mis ootamatult silma tungivad.

Ja ometi… rõõm ei jää nende taha kinni. Ta on nagu päikesekiir, mis oskab end pressida läbi kõige kitsamate pragude. Ta tuleb siis, kui kõige vähem ootad – läbi lapse naeru, läbi tuule, mis toob sügisesse päeva karge värskuse, või läbi muusika, mis suudab korraks tõsta hingest raskuse.

Rõõm ei vaja ideaalsust. Ta vajab ainult seda, et me lubaksime tal end puudutada.
Mõnikord ongi see kõige suurem tarkus: mitte oodata, et kõik muutuks täiuslikuks, vaid näha täiuslikkust nendes hetkedes, mis elavad ka segaduse ja kurbuse sees.

Sest lõpuks on rõõm see, mis teeb rasked ajad kantavaks ja toob pimedusse valguse. Ja vahel piisabki, kui lihtsalt natuke rohkem lubame tal olla.

– Monika Pensa – / september 2025

Augustiõhtu teine algus

Lisa kommentaar

Kujuta ette augustiõhtut, kus õhk on veel soe, aga juba aimub sügisest värskust. Taevas sillerdab viimastes roosades toonides ja tähed koguvad end vaikselt kokku, et alustada oma igivana valvet. Õhus on midagi pidulikku, nagu maailm valmistuks vaikseks imeks. Lindude laul on vaibunud, kuid kauguses siristab rohutirts, ning nende helidesse seguneb lõhn, mis hoiab koos nii lillede õrnust kui mulla magusust.

Sellisesse hetke mahub tsitaat, mis mind täna kõnetas: „Mis oleks, kui kohtuks teist korda uuesti nagu esimest korda elus…“. See küsimus jääb hinge helisema nagu väike hõbekell, mis ei taha vaibuda. Mis siis oleks, kui inimene, kelle teed kord sinu omadega põimusid ja siis lahku läksid, seisaks ühel õhtul jälle su ees – ilma mineviku varjudeta, ilma ootusteta, ilma mälestuste raskuseta?

Kas süda lööks sama kiirelt nagu esimesel korral? Kas silmad märkaksid nüüd rohkem – pilgu sügavust, naeru varju silmanurgas, hääle kõla, mis juba tookord hinge puudutas, aga millest alles nüüd päriselt aru saad? Võib-olla oleks see hetk nagu kevadine esimene õis või sügisene esimene lumehelves – tuttav ja samas täiesti uus.

Ja ehk ongi selles väike maagia: et elu oskab pakkuda meile kordusi, mis pole iial samasugused. Ta paneb meie teele samad hinged, aga iga kord uue valguse ja uue hingamisega. Nii sünnibki võimalus – kohtuda, tunda, imestada, jälle ja jälle, justkui esmakordselt.

Augustiõhtu rahus tundub, et tähed teavad midagi, mida meie veel ei tea. Nende kauge valgus sosistab, et igas lõpuks näivas loos peitub algus. Et südame sügavuses on võimalik kohtuda uuesti – mitte ainult teise inimesega, vaid ka iseendaga. Ning võib-olla ongi elu kõige kaunim ime see, et sama pilk, sama hääl, sama hing võib ühel päeval tunduda sulle nii tuttav ja samas täiesti uus.

Ja kui vaikselt silmad sulged, siis võib hetkeks tunduda, et tähed vilguvad sulle vastuseks. Et kuskil, ajast ja ruumist väljaspool, on juba paika pandud see uus algus, see teine kord, mis saab olema nagu esimene – ja võib-olla veelgi imelisem. 

Monika / August 2025

Augustiöö

Lisa kommentaar

Öö laskus üle heinamaa nagu soe tekk, mis oli õrnalt sügisehõnguline, aga siiski veel suve magusalt läbi imbunud. Täiskuu kiikas üle puulatvade, silmis vallatu säde, justkui teaks ta saladusi, mida ainult ööle sosistatakse.

Kastene rohi hellitas mu paljaid jalgu, kui istusin ja vaatasin taevasse. Õhk oli täis lahkumise ja ootuse segunemist, justkui viimane kallistus enne teekonda, mida ei oska veel kirjeldada. Esimene langev täht sähvatas – kiire ja uljas nagu naer läbi pisarate. „Oo, see oli minu oma!“ muigasin ja panin soovi teele. Teine täht kukkus justkui kiuste nii lähedale, et oleksin vandunud, et kuulsin väikest plõksu kuskil põõsas.

„Kui sa kuskil oled…“ sosistasin mänguliselt, pilgu tähtedesse lukustades, „…siis tea, et ma ei oota sind ainult – ma unistan sinust iga kord, kui kuu tõuseb.“

Ja tähed langesid edasi. Mõni tormakas ja särav nagu kirg, mõni õrn ja aeglane nagu igatsus. Mõned tõsised ja väärikad, teised nagu ülemeelikud lapsed, kes tahavad lihtsalt naerda.

Siis, täiesti ootamatult, süttis taevas korraga kolm tähte samal teel. Mitte juhuslikult, vaid nagu hoolikalt kirjutatud vastus. Ma tundsin seda oma südames enne, kui jõudsin seda mõistusega seletada – midagi oli teel. Midagi, mille poole mu unistused olid juba ammu teed sillutanud.

Öö oli täis igatsust ja lubadusi, aga ka seda veidrat, seletamatut rõõmu, mis tekib siis, kui tead – kuskil, keegi, mõtleb sulle täpselt samal hetkel.

-Monika Pensa- / august 2025

Ma ainult hetkeks peatun siin ja ütlen välja ainult seda, mida ma ise sooviksin kuulda

Lisa kommentaar

Olen kihutanud. Aastaid. Nagu oleksin olnud osa kiirrongist, millel ei lubata peatuda. Sest kui sa seisma jääd, oled nõrk. Kui sa hinge tõmbad, oled laisk. Kui sa tahad lihtsalt olla, tundub, nagu poleks sa piisav.

Aga mina olen peatunud. Õppinud. Kasvanud.
Ma ei häbene enam neid vaikseid hetki, kus panen silmad kinni ja lihtsalt hingan. Ma ei pea kogu aeg tõestama, et ma jaksan. Sest ma tean, et jaksan – isegi rohkem, kui tihti peaks.

Olen oma olemuselt tugev. Seda pole alati kohe näha, eriti kui arvestada, et mu nääpsu kasv ei pruugi esmapilgul kellelegi erilist muljet avaldada. Aga ma tean, mis jõud mu sees elab. Vanaema on alati öelnud, et igaüks kannab täpselt nii palju, kui tema kandmiseks antud on. Ja mulle on seda antud aga mind on ka õnnistatud… nii kannatlikkuse kui südikusega.

Ent see, mis teeb mind tõeliselt minuks, on miski muu – ma olen romantik ja parandamatu optimist. See tähendab, et ka kõige hallimas, kõledamas ajas märkan ma ikka seda üht sädet. See sädemevihk, mis mõnel teisel jääb märkamata, annab mulle jõudu. Midagi seal soojendab mu sisemust, justkui universum sosistaks mulle: „Veel on ilu. Veel on põhjust uskuda. Veel on armastus kuskil peidus.“

Ma tean, et minu positiivsus ei ole kõigile sobiv. On neid, kellele see tundub liiga palju. Kes ei oska sellega midagi peale hakata. Aga ma ei kavatse seda endas vaigistada. Sest see ei ole teesklus. See on mu olemus. Mu vastupanu, mu leppimine, mu lootus. Ma olen tulnud läbi tuulte, aga ikka silmad säramas. Ja nüüd, kui ma peatun korraks ja ütlen endale need sõnad, mida olen kaua igatsenud kuulda… siis ma ei tee seda uhkelt. Ma teen seda hellalt. Tasakesi. Armastavalt.

Sest minevikus ma ei julgenud unistada. Mõtlesin, et see on kellegi teise luksus, kellegi teise elu osa. Aga nüüd… nüüd on need unistused tagasi. Mitte ainult öösiti peitumas, vaid päevavalges julgelt nähtaval. Ja see pole isekas. See on elus olemine. See on julgus elult midagi ilusat soovida. Soovida… ja samal ajal edasi kõndida.

Ma ainult hetkeks peatun siin. Nagu seisaks metsa äärel või kuskil järve piiril.
Korraks lihtsalt olen. Ja see hetk on püha.
Sest see on minu oma. Ja sellest piisab.

Monika Pensa / juuli 2025

Minu kohtingud on nagu parklas parkimiskoha leidmine

Lisa kommentaar

Sõidan oma südame-Mersuga kohtingute parklasse, täis lootust ja entusiasmi. Võib-olla seekord veab? Äkki on vabanenud mõni ideaalne koht, otse sissepääsu juures, kuhu mahub just minu eluparkija? Aga mida ma näen? Kõik paremad kohad on juba võetud! Seal nad on – paarid, kes on end mõnusalt sisse seadnud, nagu autod, mis seisavad ideaalselt oma joonte vahel.

Jään lootusrikkalt tiirutama. Siin-seal on vabu kohti, aga… üks on sinise sildiga, teine on nii kitsas, et sinna mahuks vaid jalgratas, ja kolmas on kuskil nii kaugel, et sinna parkides peaksin kaasa võtma matkasaapad ja taskulambi.

Ja siis juhtub see, mis alati juhtub – just kui arvan, et olen leidnud ideaalse vaba koha, ilmub kuskilt keegi ja libiseb täpselt minu nina alt sinna sisse. No muidugi! Tõenäoliselt keegi, kes just hetk tagasi veel ei teadnudki, et parkida tahab.

Siis tuleb 2024. aasta tarkusetera – oota parklast lahkumisega! Ehk siis, pole vaja paaniliselt otsida ja ringi tuisata. Parem rahune, pane raadio mängima, naudi hetke ja vaata, mis saab. Sest vahel peab lihtsalt kannatlik olema – varem või hiljem lahkub keegi oma kohalt ja avaneb täpselt see ideaalne parkimiskoht, mida ootasin. Ja see on minu!

Nii et kui kõik tundub võetud või valesti paigutatud, siis tea – õigel hetkel avanevad parklad ja südamed. Ja siis jääb üle vaid rahulikult sisse sõita ja nautida. 

Monika Pernsa/ August 2024

Lugu minust

Lisa kommentaar

Mõni aasta me kasvame, mõni aasta me murdume, mõni aasta me õitseme. Elu voolab kui jõgi – kord rahulik ja selge, kord tormine ja segane. Kuid alati edasi. Ma pole enam see, kes olin viis aastat tagasi. Ma olen muutunud, kasvanud, õppinud. Mõned haavad on paranenud, mõned unistused on täitunud ja mõned uued alles tärkavad.

Ma olen andnud lubaduse. Lubaduse iseendale. Sellel aastal ei lase ma end kaotada muremõtete või kahtluste rägastikku. Sellel aastal olen ma enda elemendis – lihtsalt õnnelik. Olles see, kes ma olen, kartmata, varjamata, armastades.

Õnn ei ole alati suured saavutused või ideaalne elu. Õnn on hetked – need, mis panevad südame kiiremini põksuma, mis toovad silma sära ja hinge rahu. Need hommikud, mil päike paitab õrnalt nahka. Need hetked, mil naer kõlab siiralt ja südamest. Need korrad, kui tunnen, et olen täpselt seal, kus pean olema.

Ma olen siin ja praegu. Ja ma valin olla õnnelik.

See on lugu minust.

Emadus – mu elu suurim tiitel

Lisa kommentaar

On üks tiitel, milleks ei saa kandideerida, ei saa õppida, ei saa ette valmistuda. See tuleb vahel ootamatult, vahel igatsetult. Ta tuleb ja jääb. See on emadus.

Ma olen ema. Kolmele. Ja iga kord, kui seda endale ütlen, käib mu seest soe värin läbi. Mitte sellepärast, et see oleks kerge… vaid sellepärast, et see on kõige suurem, mida elu mulle on kinkinud.

Emadus pole ainult beebilõhn ja magusad musid uneajal. See on ka ööd, mil uni jääb tulemata, sest kellegi palavik ei lange. See on väsimus, mida ei saa mõõta, ja hirm, mida sa ei julge kellelegi öelda. See on küsimused, millele ei oska alati vastata. See on hetk, mil tunned end väikese ja ebapiisavana… ja ometi sa tõused, sest nemad vajavad sind.

Aga oh, kui palju ilu selles teekonnas on. Esimene “emme” – see kõlab nagu laul, mida ei unusta iial. Esimesed sammud, väiksed sõrmed sinu käes, esimesed joonistused, millel sul on sinised juuksed ja roosad silmad – sest nende maailmas oled sa alati imeline.

Emadus on avastusretk. Mitte ainult lapsele, vaid ka mulle. Nad on õpetanud mulle elust rohkem, kui ükski koolitund või raamat. Nad on näidanud, kuidas nutta ilma häbita, kuidas naerda kogu hingest ja kuidas igatseda, isegi kui sa oled vaid korraks ära.

Me kasvame koos. Mina inimesena, nemad isiksustena. Olen kogenud piiritut rõõmu ja sügavat kurbust. Olen pidanud leppima sellega, et alati ei lähe kõik nii nagu unistasin. Ja ikka ja jälle olen tundnud tänu, et just need kolm hinge valisid minu. Et nemad otsustasid: see naine siin – tema saab meie emaks.

See on midagi püha. Midagi, mida ei saa mõõta materiaalses maailmas. Emadus on mu südamel kõige tähtsam tiitel, ja igal emadepäeval, kui vaatan oma lapsi – igaüht neist eraldi ja kõiki koos -, saan aru: nad on mu elu suurim lugu.

Tänan teid, mu kallid. Aitäh, et olete olemas. Aitäh, et valisite just minu.

– Monika Pensa- / Mai 2025