Rubriik: Isiklikud jutukesed

Lugu minust

Lisa kommentaar

Mõni aasta me kasvame, mõni aasta me murdume, mõni aasta me õitseme. Elu voolab kui jõgi – kord rahulik ja selge, kord tormine ja segane. Kuid alati edasi. Ma pole enam see, kes olin viis aastat tagasi. Ma olen muutunud, kasvanud, õppinud. Mõned haavad on paranenud, mõned unistused on täitunud ja mõned uued alles tärkavad.

Ma olen andnud lubaduse. Lubaduse iseendale. Sellel aastal ei lase ma end kaotada muremõtete või kahtluste rägastikku. Sellel aastal olen ma enda elemendis – lihtsalt õnnelik. Olles see, kes ma olen, kartmata, varjamata, armastades.

Õnn ei ole alati suured saavutused või ideaalne elu. Õnn on hetked – need, mis panevad südame kiiremini põksuma, mis toovad silma sära ja hinge rahu. Need hommikud, mil päike paitab õrnalt nahka. Need hetked, mil naer kõlab siiralt ja südamest. Need korrad, kui tunnen, et olen täpselt seal, kus pean olema.

Ma olen siin ja praegu. Ja ma valin olla õnnelik.

See on lugu minust.

Emadus – mu elu suurim tiitel

Lisa kommentaar

On üks tiitel, milleks ei saa kandideerida, ei saa õppida, ei saa ette valmistuda. See tuleb vahel ootamatult, vahel igatsetult. Ta tuleb ja jääb. See on emadus.

Ma olen ema. Kolmele. Ja iga kord, kui seda endale ütlen, käib mu seest soe värin läbi. Mitte sellepärast, et see oleks kerge… vaid sellepärast, et see on kõige suurem, mida elu mulle on kinkinud.

Emadus pole ainult beebilõhn ja magusad musid uneajal. See on ka ööd, mil uni jääb tulemata, sest kellegi palavik ei lange. See on väsimus, mida ei saa mõõta, ja hirm, mida sa ei julge kellelegi öelda. See on küsimused, millele ei oska alati vastata. See on hetk, mil tunned end väikese ja ebapiisavana… ja ometi sa tõused, sest nemad vajavad sind.

Aga oh, kui palju ilu selles teekonnas on. Esimene “emme” – see kõlab nagu laul, mida ei unusta iial. Esimesed sammud, väiksed sõrmed sinu käes, esimesed joonistused, millel sul on sinised juuksed ja roosad silmad – sest nende maailmas oled sa alati imeline.

Emadus on avastusretk. Mitte ainult lapsele, vaid ka mulle. Nad on õpetanud mulle elust rohkem, kui ükski koolitund või raamat. Nad on näidanud, kuidas nutta ilma häbita, kuidas naerda kogu hingest ja kuidas igatseda, isegi kui sa oled vaid korraks ära.

Me kasvame koos. Mina inimesena, nemad isiksustena. Olen kogenud piiritut rõõmu ja sügavat kurbust. Olen pidanud leppima sellega, et alati ei lähe kõik nii nagu unistasin. Ja ikka ja jälle olen tundnud tänu, et just need kolm hinge valisid minu. Et nemad otsustasid: see naine siin – tema saab meie emaks.

See on midagi püha. Midagi, mida ei saa mõõta materiaalses maailmas. Emadus on mu südamel kõige tähtsam tiitel, ja igal emadepäeval, kui vaatan oma lapsi – igaüht neist eraldi ja kõiki koos -, saan aru: nad on mu elu suurim lugu.

Tänan teid, mu kallid. Aitäh, et olete olemas. Aitäh, et valisite just minu.

– Monika Pensa- / Mai 2025

Jaapani Armastuslugu

Lisa kommentaar

Olla olemas üks vana Jaapani legend, mis räägib armastusest, mis trotsib isegi saatust.

Päike ja Kuu olid armunud. Päike põles igatsusest, Kuu helendas igatsedes – alati teineteist taga ajades, kuid igavesti lahus. Nende tee oli määratud kulgema vastandlikes suundades, nende kohtumised vaid kaduvad varjud silmapiiril.

Kuid jumal, nähes nende lõputut igatsust, halastas ning lõi varjutuse – hetke, mil Päike ja Kuu võisid pimeduses üksteist puudutada. Sel lühikesel ajahetkel sulasid nad ühte, embasid ilma sõnadeta, vaikuses, mis rääkis rohkem kui tuhat luuletust. See oli hetk, kus universum hoidis hinge kinni, tunnistades igavikulise armastuse tõelist olemust.

See lugu on meeldetuletus, et ükski armastus ei ole tegelikult võimatu. Armastust ei mõõdeta kauguse järgi, vaid pühendumuse, ootuse valu ja vaikse tõotuse kaudu. See on teadmine, et isegi lahus olles võivad hinged olla üks – truud oma tunnetele, truud üksteisele.

Ja nii on iga varjutus armastuse kinnitus, universumi kirjutatud luulerida. See on meeldetuletus, et isegi tähed trotsivad saatust, et puudutada teineteist – isegi kui vaid ühe hingetuks võtva hetke jooksul.

Monika Pensa / Märts 2025

Kui kevad end vaikselt avab

Lisa kommentaar

Ühel varahommikul, kui maailm alles haigutab ja öine kaste muru õrnalt embab, hiilib kevad vaikselt tagasi. Mitte kärarikkalt ega käskivalt, vaid tasa – otsekui sosistades: “Ma olen siin. Jälle.”

Õhus hõljub lubadusi – lindude laul keerleb nagu pehme meloodia läbi aknaprao, kus päike sirutab oma esimesi kuldseid sõrmi. Liblikad, justkui värvilised unenäod, tantsivad üle õite, mis on ärganud pikaaegsest talveunest. Kirsipuud puhkevad õide nagu armastus, mis ootamatult kirja saab – äkiliselt, julgelt, südant liigutavalt.

Kõikjal on elu. Kõikjal on lootus.
Süda tuksub justkui veidi kergemalt, silmad märkavad rohkem ilu. Jalutades mööda metsateed, kus vanad puud kannavad rohekaid salle, on kerge unustada argimured ja lubada endale mõtisklus: “Mis siis, kui kõik ongi võimalik? Just nüüd, just kevadel?”

Sest kevad ei ole pelgalt aastaaeg, see on tunne.
See on ärkamine. See on hetk, mil armastus tõstab taas pead, mil süda avab end uutele algustele, mil igatsus sulab julguseks.

Võib-olla just nüüd armud sa uuesti elusse, iseendasse või kellegi silmadesse, mis peegeldavad suviseid päikeseloojanguid.

Sest kevad on ka romantika – mitte ainult kahe inimese vahel, vaid inimese ja maailma vahel. See on soe pilk, ootamatu naeratus, sõrmed, mis libisevad läbi pehme rohu. See on hetk, kus aeg peatub ja kõik tundub ühtäkki… õigesti paigas.

Nii algabki kevad – mitte kalendris, vaid su sees.
Mine välja. Sule silmad. Kuula.
Sa kuuled teda. Ta sosistab sulle: “Tere tulemast tagasi, elu.”

– Monika Pensa- / Aprill 2025

Tants tähtede all

Lisa kommentaar

Kõik tähed taevas olid justkui ühel meelel – täna oli see õhtu, mil kogu universum pidi nägema nende ilu ja graatsiat. Öö musta sametkatte all sädelesid nad oma kõige kaunimates kleitides, mis olid nagu unistuste kangaist kootud. Mõne tähe kleit meenutas kuldset päikesekiirt, mõnel oli see hõbedase härmatise sarnane, mõnel aga sillerdas see sinise või roosaka helgina. Iga kleit oli isemoodi, kuid kõik võrdselt lummavad.

Keset seda tähetantsu seisis Kuu, taeva majesteetlik isand. Ta valvas oma pilguga taevalaotust, jälgides tähelepanelikult iga liigutust, iga säravat sädet. Tähed keerlesid ja põimusid graatsilistes tantsusammudes, nende liikumine oli sama sujuv kui aeglaselt mööduv tuulehoog.

Tähed naeratasid üksteisele, jagasid sõbralikult tantsupartnereid ja pakkusid soojust, mida isegi lõputu öövaikus ei suutnud summutada. Õhk oli täidetud naeruga, mis kaja kombel kogu universumi täitis. Nende tantsus peitus ilu ja lootus, igavene unistus, et ehk just nemad püüavad Kuu isanda tähelepanu ja leiavad tee tema südamesse.

Õhus oli armastust rohkem kui kunagi varem. See oli armastus, mis peegeldus igas sädeluses, igas naeratuses ja igas lootust täis pilgus. Tähed ei tantsinud üksnes enda pärast – nad tantsisid elu, armastuse ja valguse nimel.

Kuu vaatas ja imetles. Talle oli tähtede tants alati olnud imeline, kuid täna, just täna, oli midagi erilist. Tema pilk püsis kauem ühe väikese tähe peal, kelle kleit ei olnud kõige silmatorkavam ega tema sammud kõige keerulisemad. Kuid see täht säras siiralt, nagu päikesekiir keset öövaikust.

Ja siis juhtuski see, mida kõik tähed olid lootnud Kuu isand pööras oma valguskülge, tema kuma puudutas seda tähte õrnalt, justkui märkides, et tema tants oli täna kõige erilisem.

Tants taevas kestis edasi, kuid see väike täht säras nüüd veelgi heledamalt. Tema süda oli täis armastust, ja taevas, mis juba oli kaunis, muutus tema siirast särast veelgi helgemaks.

-Monika Pensa-

aprill/2021

Looduse ilu ja inimhinge harmoonia

Lisa kommentaar

Mõnikord tundub, et olen pärit ajast, kus lahkus oli inimeste loomuses, kus südamed ja hinged särasid nagu kristallid päikesevalguses. Kus ausus polnud pelgalt sõna, vaid viis, kuidas igaüks elas ja hingas. Seal, kus polnud rolle ega maske, vaid üksnes siirad pilgud ja puhas südametukse. Või võib-olla olen hoopis kuskilt kaugelt, kus taevas on lõputult helesinine ja maailm pole kunagi tundnud sõda. Kus meid hinnatakse meie olemuse, mitte pealispinna järgi. Seal, kus iga inimene unistab lillelisi unenägusid ja ärgates leiab, et need ongi tõeks saanud.

Kujutan ette maailma, kus igal lapsel on soe kodu, armastav ema ja isa ning perekond, mis hoiab neid hellalt. Kus pisarad eksisteerivad vaid rõõmuks ja kurbus on ainult kauge mälestus. Maailma, kus pole pettust, valu ega üksildust, vaid vaid lõputu rahu ja harmoonia.

Praegune maailm on mulle tihti arusaamatu. Aga ma tean, et pole kunagi liiga hilja luua midagi ilusamat, südamlikumat ja valgusküllasemat. Alustada pisikestest imedest – head sõnad, lahke pilk, soe puudutus – ja lasta neil maailma muuta. Ma unistan, et ühel päeval säravad kõigi silmad ja südamed taas, nagu vanasti. Et inimesed usuvad taas imedesse ja maagiasse, sest see on see, mis teeb elu tõeliselt elamisväärseks.

Ma usun, et igas südames on väike leek, isegi kui vahel tundub, et see on kustunud. See leek kannab endas unistusi, lootust ja soojust, mis vajavad vaid õrna hingust, et uuesti süttida. Meie sees peitub alati jõud muuta enda ümber olev maailm natukenegi soojemaks – olgu selleks naeratus, mis kutsub esile teise inimese südames rahu, või vaikne toetus, mis ütleb: „Sa pole üksi.“

Kujutan ette, kuidas maailm võiks laulda ühtainust harmoonilist meloodiat, kui kõik usuksid rohkem headusse. Kuidas iga pisemgi tegu – kasvõi tilk armastust – voolab kokku, luues suure ja kauni ookeani.

Ja võib-olla polegi see maailm nii kaugel, kui me seda endale ette kujutame. Võib-olla elab see unistuste maailm just siin – meie südames, oodates, et me julgeksime seda tõeks elada. Võib-olla algabki kõik meist – just täna, just nüüd, sel hetkel.

Lõppude lõpuks ei saa me muuta kogu maailma, aga me saame luua oma väikese nurga, mis on täidetud armastuse, valguse ja maagia puudutusega. Kui me seda jagame, hakkab see valgus kasvama, kuni ühel päeval on see maailm, millest ma unistan, reaalsus kõigi jaoks.Kui vaid suudaksin, muudaksin maailma veidigi helgemaks – et siin oleks rohkem armastust, rohkem unistusi ja rohkem päikest, mille kiired ulatuksid iga südamesse.

-Monika Pensa- / november 2023