Silt: isiklikudjutustused

Rõõm ei tule täiuslikkuse järel, vaid elab ka poolikute hetkede sees

Lisa kommentaar

Paar päeva tagasi jäi mu mõtetesse kummitama üks lause, mida kuulsin podcastist:
„Rõõm ei tule iseenesest siis, kui kõik on sinu jaoks ideaalne, vaid pigem on rõõm see, mis teeb keerulised ja väljakutsuvad ajad elamisväärseteks.“

See pani mind peatuma. Kui tihti me ootame rõõmu nagu külalist, kes võib tulla alles siis, kui kõik on perfektne – toad korras, mured lahendatud ja hing kerge. Aga elu ei ole selline. Elu on pigem poolik tass kohvi, lauale ununenud paberi­virn ja vahepeal ka pisarad, mis ootamatult silma tungivad.

Ja ometi… rõõm ei jää nende taha kinni. Ta on nagu päikesekiir, mis oskab end pressida läbi kõige kitsamate pragude. Ta tuleb siis, kui kõige vähem ootad – läbi lapse naeru, läbi tuule, mis toob sügisesse päeva karge värskuse, või läbi muusika, mis suudab korraks tõsta hingest raskuse.

Rõõm ei vaja ideaalsust. Ta vajab ainult seda, et me lubaksime tal end puudutada.
Mõnikord ongi see kõige suurem tarkus: mitte oodata, et kõik muutuks täiuslikuks, vaid näha täiuslikkust nendes hetkedes, mis elavad ka segaduse ja kurbuse sees.

Sest lõpuks on rõõm see, mis teeb rasked ajad kantavaks ja toob pimedusse valguse. Ja vahel piisabki, kui lihtsalt natuke rohkem lubame tal olla.

– Monika Pensa – / september 2025

Ma ainult hetkeks peatun siin ja ütlen välja ainult seda, mida ma ise sooviksin kuulda

Lisa kommentaar

Olen kihutanud. Aastaid. Nagu oleksin olnud osa kiirrongist, millel ei lubata peatuda. Sest kui sa seisma jääd, oled nõrk. Kui sa hinge tõmbad, oled laisk. Kui sa tahad lihtsalt olla, tundub, nagu poleks sa piisav.

Aga mina olen peatunud. Õppinud. Kasvanud.
Ma ei häbene enam neid vaikseid hetki, kus panen silmad kinni ja lihtsalt hingan. Ma ei pea kogu aeg tõestama, et ma jaksan. Sest ma tean, et jaksan – isegi rohkem, kui tihti peaks.

Olen oma olemuselt tugev. Seda pole alati kohe näha, eriti kui arvestada, et mu nääpsu kasv ei pruugi esmapilgul kellelegi erilist muljet avaldada. Aga ma tean, mis jõud mu sees elab. Vanaema on alati öelnud, et igaüks kannab täpselt nii palju, kui tema kandmiseks antud on. Ja mulle on seda antud aga mind on ka õnnistatud… nii kannatlikkuse kui südikusega.

Ent see, mis teeb mind tõeliselt minuks, on miski muu – ma olen romantik ja parandamatu optimist. See tähendab, et ka kõige hallimas, kõledamas ajas märkan ma ikka seda üht sädet. See sädemevihk, mis mõnel teisel jääb märkamata, annab mulle jõudu. Midagi seal soojendab mu sisemust, justkui universum sosistaks mulle: „Veel on ilu. Veel on põhjust uskuda. Veel on armastus kuskil peidus.“

Ma tean, et minu positiivsus ei ole kõigile sobiv. On neid, kellele see tundub liiga palju. Kes ei oska sellega midagi peale hakata. Aga ma ei kavatse seda endas vaigistada. Sest see ei ole teesklus. See on mu olemus. Mu vastupanu, mu leppimine, mu lootus. Ma olen tulnud läbi tuulte, aga ikka silmad säramas. Ja nüüd, kui ma peatun korraks ja ütlen endale need sõnad, mida olen kaua igatsenud kuulda… siis ma ei tee seda uhkelt. Ma teen seda hellalt. Tasakesi. Armastavalt.

Sest minevikus ma ei julgenud unistada. Mõtlesin, et see on kellegi teise luksus, kellegi teise elu osa. Aga nüüd… nüüd on need unistused tagasi. Mitte ainult öösiti peitumas, vaid päevavalges julgelt nähtaval. Ja see pole isekas. See on elus olemine. See on julgus elult midagi ilusat soovida. Soovida… ja samal ajal edasi kõndida.

Ma ainult hetkeks peatun siin. Nagu seisaks metsa äärel või kuskil järve piiril.
Korraks lihtsalt olen. Ja see hetk on püha.
Sest see on minu oma. Ja sellest piisab.

Monika Pensa / juuli 2025

Minu kohtingud on nagu parklas parkimiskoha leidmine

Lisa kommentaar

Sõidan oma südame-Mersuga kohtingute parklasse, täis lootust ja entusiasmi. Võib-olla seekord veab? Äkki on vabanenud mõni ideaalne koht, otse sissepääsu juures, kuhu mahub just minu eluparkija? Aga mida ma näen? Kõik paremad kohad on juba võetud! Seal nad on – paarid, kes on end mõnusalt sisse seadnud, nagu autod, mis seisavad ideaalselt oma joonte vahel.

Jään lootusrikkalt tiirutama. Siin-seal on vabu kohti, aga… üks on sinise sildiga, teine on nii kitsas, et sinna mahuks vaid jalgratas, ja kolmas on kuskil nii kaugel, et sinna parkides peaksin kaasa võtma matkasaapad ja taskulambi.

Ja siis juhtub see, mis alati juhtub – just kui arvan, et olen leidnud ideaalse vaba koha, ilmub kuskilt keegi ja libiseb täpselt minu nina alt sinna sisse. No muidugi! Tõenäoliselt keegi, kes just hetk tagasi veel ei teadnudki, et parkida tahab.

Siis tuleb 2024. aasta tarkusetera – oota parklast lahkumisega! Ehk siis, pole vaja paaniliselt otsida ja ringi tuisata. Parem rahune, pane raadio mängima, naudi hetke ja vaata, mis saab. Sest vahel peab lihtsalt kannatlik olema – varem või hiljem lahkub keegi oma kohalt ja avaneb täpselt see ideaalne parkimiskoht, mida ootasin. Ja see on minu!

Nii et kui kõik tundub võetud või valesti paigutatud, siis tea – õigel hetkel avanevad parklad ja südamed. Ja siis jääb üle vaid rahulikult sisse sõita ja nautida. 

Monika Pernsa/ August 2024