Silt: jutukesed

Paus enne aasta lõppu

Lisa kommentaar

Peaaegu 2,5 aastat ei olnud ma kordagi haige. Vahepeal tekkis mul juba tunne, et olen immuunsussüsteemi salaprojekt – teised köhisid ja nuuskasid kõrval, aga mina püsisin püsti ja liikusin rahulikult edasi.

Kuni aasta lõpus sai covid lõpuks ka minu kätte. Kõrge palavik, köha, mis kraapis hääle madalaks, ning pea, mis liikus poole päeva kaupa kuskil pilvede ja teki vahel. Ööpäeva sisse mahtus 15-16 tundi und – nii et isegi mu sisemine „ma pean ju toime tulema“ hääl vajus lõpuks vait.

Täna on neljas haiguse päev. Ja jah – mõni päev on veel minna. See ei ole enam see hetk, kus tahaks kangekaelselt edasi pingutada. Pigem koht, kus tempo on alla võetud… ja ausalt öeldes ilmselt õigel ajal.

Hommikul voodis istuli tõustes tegi päikesevalgus seinale mu silueti ja ma nägin oma soengut. Juuksed olid öö jooksul loonud kombinatsiooni Nukitsamehe vaimust ja metsiku eluslooduse vormikunstist – täiesti uue arhitektuurilise projekti. Peeglisse vaatamine oli korraks hirmutav, aga samaaegselt nii absurdne, et naer tuli peale. Elu pani siia väikese iroonilise vaheklipi. Las olla – kui paus, siis vähemalt karakteriga.

Alles siis jõudis pilk aknast välja. Lumi oli maha sadanud, tuul tegi hoovis oma ringtantsu ja talv hingas täies elus. Mina toas – kruus käes, samm aeglane, hääl kare. Väljas maailm – selge ja liikuv. Ja see kontrast ei olnud kurb. See oli ootamatult rahulik.

Sain aru, et keha ei tõmmanud mind elust välja – ta lihtsalt tõi mind tagasi kohale. Vaikselt, aga väga selgelt, umbes sellise sõnumiga: „Kui sa ise pausi ei tee, siis ma teen selle sinu eest.“ See pole karistus. Pigem kaitse.

Teotahe on endiselt alles – lihtsalt see asub hetkel teises registris. Vaiksem, sügavam, mõistlikum.

Ma ootan juba hetke, kui saan taas selga talveriided, tõstan lumelabida tolmu alt välja ja lähen hoovi – mitte kangelaslikult, vaid rahuliku jõuga, oma rütmis – puhastama seda sama lund, mida praegu akna tagant vaatan. Kasvõi koos selle metsiku Nukitsamehe soenguga. Elu võib vahepeal ka muhe olla.

Patareid on aga praegu laadimisel. On veel mõned haigepoolsed päevad ees – uni, tee, rahulik kulgemine.

Ma ei võta uude aastasse kaasa lubadust „rohkem pingutada“. Võtan kaasa lihtsama otsuse: märgata väsimust varem ja mitte lasta tempol endast üle joosta. Mitte kangelaslikult, vaid normaalselt. Inimmoodi.

Ja kui ma ühel hetkel jälle õue saan – lumeriided seljas, labidas käes, siis teen enne tööle asumist võib-olla ka ühe lumeingli. Lihtsalt niisama. Et meelde jääks, mille nimel hingata.

Edasi liigun rahulikult, oma rütmis – natuke enda üle muheledes ja täiesti ausalt iseenda vastu.

Monika Pensa / detsember 2025

Augustiõhtu teine algus

Lisa kommentaar

Kujuta ette augustiõhtut, kus õhk on veel soe, aga juba aimub sügisest värskust. Taevas sillerdab viimastes roosades toonides ja tähed koguvad end vaikselt kokku, et alustada oma igivana valvet. Õhus on midagi pidulikku, nagu maailm valmistuks vaikseks imeks. Lindude laul on vaibunud, kuid kauguses siristab rohutirts, ning nende helidesse seguneb lõhn, mis hoiab koos nii lillede õrnust kui mulla magusust.

Sellisesse hetke mahub tsitaat, mis mind täna kõnetas: „Mis oleks, kui kohtuks teist korda uuesti nagu esimest korda elus…“. See küsimus jääb hinge helisema nagu väike hõbekell, mis ei taha vaibuda. Mis siis oleks, kui inimene, kelle teed kord sinu omadega põimusid ja siis lahku läksid, seisaks ühel õhtul jälle su ees – ilma mineviku varjudeta, ilma ootusteta, ilma mälestuste raskuseta?

Kas süda lööks sama kiirelt nagu esimesel korral? Kas silmad märkaksid nüüd rohkem – pilgu sügavust, naeru varju silmanurgas, hääle kõla, mis juba tookord hinge puudutas, aga millest alles nüüd päriselt aru saad? Võib-olla oleks see hetk nagu kevadine esimene õis või sügisene esimene lumehelves – tuttav ja samas täiesti uus.

Ja ehk ongi selles väike maagia: et elu oskab pakkuda meile kordusi, mis pole iial samasugused. Ta paneb meie teele samad hinged, aga iga kord uue valguse ja uue hingamisega. Nii sünnibki võimalus – kohtuda, tunda, imestada, jälle ja jälle, justkui esmakordselt.

Augustiõhtu rahus tundub, et tähed teavad midagi, mida meie veel ei tea. Nende kauge valgus sosistab, et igas lõpuks näivas loos peitub algus. Et südame sügavuses on võimalik kohtuda uuesti – mitte ainult teise inimesega, vaid ka iseendaga. Ning võib-olla ongi elu kõige kaunim ime see, et sama pilk, sama hääl, sama hing võib ühel päeval tunduda sulle nii tuttav ja samas täiesti uus.

Ja kui vaikselt silmad sulged, siis võib hetkeks tunduda, et tähed vilguvad sulle vastuseks. Et kuskil, ajast ja ruumist väljaspool, on juba paika pandud see uus algus, see teine kord, mis saab olema nagu esimene – ja võib-olla veelgi imelisem. 

Monika / August 2025

Augustiöö

Lisa kommentaar

Öö laskus üle heinamaa nagu soe tekk, mis oli õrnalt sügisehõnguline, aga siiski veel suve magusalt läbi imbunud. Täiskuu kiikas üle puulatvade, silmis vallatu säde, justkui teaks ta saladusi, mida ainult ööle sosistatakse.

Kastene rohi hellitas mu paljaid jalgu, kui istusin ja vaatasin taevasse. Õhk oli täis lahkumise ja ootuse segunemist, justkui viimane kallistus enne teekonda, mida ei oska veel kirjeldada. Esimene langev täht sähvatas – kiire ja uljas nagu naer läbi pisarate. „Oo, see oli minu oma!“ muigasin ja panin soovi teele. Teine täht kukkus justkui kiuste nii lähedale, et oleksin vandunud, et kuulsin väikest plõksu kuskil põõsas.

„Kui sa kuskil oled…“ sosistasin mänguliselt, pilgu tähtedesse lukustades, „…siis tea, et ma ei oota sind ainult – ma unistan sinust iga kord, kui kuu tõuseb.“

Ja tähed langesid edasi. Mõni tormakas ja särav nagu kirg, mõni õrn ja aeglane nagu igatsus. Mõned tõsised ja väärikad, teised nagu ülemeelikud lapsed, kes tahavad lihtsalt naerda.

Siis, täiesti ootamatult, süttis taevas korraga kolm tähte samal teel. Mitte juhuslikult, vaid nagu hoolikalt kirjutatud vastus. Ma tundsin seda oma südames enne, kui jõudsin seda mõistusega seletada – midagi oli teel. Midagi, mille poole mu unistused olid juba ammu teed sillutanud.

Öö oli täis igatsust ja lubadusi, aga ka seda veidrat, seletamatut rõõmu, mis tekib siis, kui tead – kuskil, keegi, mõtleb sulle täpselt samal hetkel.

-Monika Pensa- / august 2025

Tants tähtede all

Lisa kommentaar

Kõik tähed taevas olid justkui ühel meelel – täna oli see õhtu, mil kogu universum pidi nägema nende ilu ja graatsiat. Öö musta sametkatte all sädelesid nad oma kõige kaunimates kleitides, mis olid nagu unistuste kangaist kootud. Mõne tähe kleit meenutas kuldset päikesekiirt, mõnel oli see hõbedase härmatise sarnane, mõnel aga sillerdas see sinise või roosaka helgina. Iga kleit oli isemoodi, kuid kõik võrdselt lummavad.

Keset seda tähetantsu seisis Kuu, taeva majesteetlik isand. Ta valvas oma pilguga taevalaotust, jälgides tähelepanelikult iga liigutust, iga säravat sädet. Tähed keerlesid ja põimusid graatsilistes tantsusammudes, nende liikumine oli sama sujuv kui aeglaselt mööduv tuulehoog.

Tähed naeratasid üksteisele, jagasid sõbralikult tantsupartnereid ja pakkusid soojust, mida isegi lõputu öövaikus ei suutnud summutada. Õhk oli täidetud naeruga, mis kaja kombel kogu universumi täitis. Nende tantsus peitus ilu ja lootus, igavene unistus, et ehk just nemad püüavad Kuu isanda tähelepanu ja leiavad tee tema südamesse.

Õhus oli armastust rohkem kui kunagi varem. See oli armastus, mis peegeldus igas sädeluses, igas naeratuses ja igas lootust täis pilgus. Tähed ei tantsinud üksnes enda pärast – nad tantsisid elu, armastuse ja valguse nimel.

Kuu vaatas ja imetles. Talle oli tähtede tants alati olnud imeline, kuid täna, just täna, oli midagi erilist. Tema pilk püsis kauem ühe väikese tähe peal, kelle kleit ei olnud kõige silmatorkavam ega tema sammud kõige keerulisemad. Kuid see täht säras siiralt, nagu päikesekiir keset öövaikust.

Ja siis juhtuski see, mida kõik tähed olid lootnud Kuu isand pööras oma valguskülge, tema kuma puudutas seda tähte õrnalt, justkui märkides, et tema tants oli täna kõige erilisem.

Tants taevas kestis edasi, kuid see väike täht säras nüüd veelgi heledamalt. Tema süda oli täis armastust, ja taevas, mis juba oli kaunis, muutus tema siirast särast veelgi helgemaks.

-Monika Pensa-

aprill/2021

Looduse ilu ja inimhinge harmoonia

Lisa kommentaar

Mõnikord tundub, et olen pärit ajast, kus lahkus oli inimeste loomuses, kus südamed ja hinged särasid nagu kristallid päikesevalguses. Kus ausus polnud pelgalt sõna, vaid viis, kuidas igaüks elas ja hingas. Seal, kus polnud rolle ega maske, vaid üksnes siirad pilgud ja puhas südametukse. Või võib-olla olen hoopis kuskilt kaugelt, kus taevas on lõputult helesinine ja maailm pole kunagi tundnud sõda. Kus meid hinnatakse meie olemuse, mitte pealispinna järgi. Seal, kus iga inimene unistab lillelisi unenägusid ja ärgates leiab, et need ongi tõeks saanud.

Kujutan ette maailma, kus igal lapsel on soe kodu, armastav ema ja isa ning perekond, mis hoiab neid hellalt. Kus pisarad eksisteerivad vaid rõõmuks ja kurbus on ainult kauge mälestus. Maailma, kus pole pettust, valu ega üksildust, vaid vaid lõputu rahu ja harmoonia.

Praegune maailm on mulle tihti arusaamatu. Aga ma tean, et pole kunagi liiga hilja luua midagi ilusamat, südamlikumat ja valgusküllasemat. Alustada pisikestest imedest – head sõnad, lahke pilk, soe puudutus – ja lasta neil maailma muuta. Ma unistan, et ühel päeval säravad kõigi silmad ja südamed taas, nagu vanasti. Et inimesed usuvad taas imedesse ja maagiasse, sest see on see, mis teeb elu tõeliselt elamisväärseks.

Ma usun, et igas südames on väike leek, isegi kui vahel tundub, et see on kustunud. See leek kannab endas unistusi, lootust ja soojust, mis vajavad vaid õrna hingust, et uuesti süttida. Meie sees peitub alati jõud muuta enda ümber olev maailm natukenegi soojemaks – olgu selleks naeratus, mis kutsub esile teise inimese südames rahu, või vaikne toetus, mis ütleb: „Sa pole üksi.“

Kujutan ette, kuidas maailm võiks laulda ühtainust harmoonilist meloodiat, kui kõik usuksid rohkem headusse. Kuidas iga pisemgi tegu – kasvõi tilk armastust – voolab kokku, luues suure ja kauni ookeani.

Ja võib-olla polegi see maailm nii kaugel, kui me seda endale ette kujutame. Võib-olla elab see unistuste maailm just siin – meie südames, oodates, et me julgeksime seda tõeks elada. Võib-olla algabki kõik meist – just täna, just nüüd, sel hetkel.

Lõppude lõpuks ei saa me muuta kogu maailma, aga me saame luua oma väikese nurga, mis on täidetud armastuse, valguse ja maagia puudutusega. Kui me seda jagame, hakkab see valgus kasvama, kuni ühel päeval on see maailm, millest ma unistan, reaalsus kõigi jaoks.Kui vaid suudaksin, muudaksin maailma veidigi helgemaks – et siin oleks rohkem armastust, rohkem unistusi ja rohkem päikest, mille kiired ulatuksid iga südamesse.

-Monika Pensa- / november 2023