Ühel varahommikul, kui maailm alles haigutab ja öine kaste muru õrnalt embab, hiilib kevad vaikselt tagasi. Mitte kärarikkalt ega käskivalt, vaid tasa – otsekui sosistades: “Ma olen siin. Jälle.”
Õhus hõljub lubadusi – lindude laul keerleb nagu pehme meloodia läbi aknaprao, kus päike sirutab oma esimesi kuldseid sõrmi. Liblikad, justkui värvilised unenäod, tantsivad üle õite, mis on ärganud pikaaegsest talveunest. Kirsipuud puhkevad õide nagu armastus, mis ootamatult kirja saab – äkiliselt, julgelt, südant liigutavalt.
Kõikjal on elu. Kõikjal on lootus.
Süda tuksub justkui veidi kergemalt, silmad märkavad rohkem ilu. Jalutades mööda metsateed, kus vanad puud kannavad rohekaid salle, on kerge unustada argimured ja lubada endale mõtisklus: “Mis siis, kui kõik ongi võimalik? Just nüüd, just kevadel?”
Sest kevad ei ole pelgalt aastaaeg, see on tunne.
See on ärkamine. See on hetk, mil armastus tõstab taas pead, mil süda avab end uutele algustele, mil igatsus sulab julguseks.
Võib-olla just nüüd armud sa uuesti elusse, iseendasse või kellegi silmadesse, mis peegeldavad suviseid päikeseloojanguid.
Sest kevad on ka romantika – mitte ainult kahe inimese vahel, vaid inimese ja maailma vahel. See on soe pilk, ootamatu naeratus, sõrmed, mis libisevad läbi pehme rohu. See on hetk, kus aeg peatub ja kõik tundub ühtäkki… õigesti paigas.
Nii algabki kevad – mitte kalendris, vaid su sees.
Mine välja. Sule silmad. Kuula.
Sa kuuled teda. Ta sosistab sulle: “Tere tulemast tagasi, elu.”
– Monika Pensa- / Aprill 2025
monikapensa.blog – ilu, elu ja eheduse puudutus 