On neid hetki märtsis, mil tundub, et maa hingab jälle. Mitte valjult, vaid tasakesi – nagu keegi, kes on pikka aega maganud ja nüüd aeglaselt silmad avab.
Lumi on vaikselt taandunud. Siin-seal lebavad veel viimased valged laigud, kuid nende all on midagi uut liikumas. Muld on tumedam, pehmem, elusam. Ja just sealt, otsekui väikese ime algusena, pistavad end välja esimesed rohelised lillesibulate ninad. Õrnad, aga vaprad. Justkui sosistaksid nad: “Talv ei jäänud igaveseks.”
Õhus on midagi seletamatut. Mitte veel päris kevade soojus, vaid lubadus sellest. Päike paistab teisiti – ta ei küta, vaid silitab. Tuul ei lõika enam nii teravalt, vaid kannab endas lõhna, mida võiks nimetada lihtsalt… ärkamiseks.
Kõndides mööda teerada, märkad korraga rohkem. Puude okstel on vaevumärgatav pingestatus, nagu valmistuksid nad millekski suureks. Linnud räägivad juba julgemalt, nagu oleksid nad esimesed, kes teavad – midagi on muutumas.
Ja siis sa märkad seda tunnet enda sees.
Talve vaikne raskus hakkab lahti sulama ka südames. Mõtted muutuvad kergemaks. Lootus – see sama vana, visa lootus – sirutab end jälle nagu väike roheline võrse mulla all.
Kevad ei tule kunagi korraga.
Ta hiilib. Ta vihjab. Ta puudutab.
Ta tuleb lillesibulate roheliste sõrmede kaudu, mis mulla seest maailma tervitavad.
Ta tuleb märtsi päikeselaigus, mis peatub hetkeks su põsel.
Ta tuleb mõttena, mis ütleb: “Midagi ilusat on jälle algamas.”
Sest kevad ei ole ainult loodus.
See on müstiline lubadus, et elu oskab alati uuesti alata. Isegi pärast kõige pikemat talve. Ja kui sa korraks seisatad, kuulad ja hingad sügavalt sisse, siis märkad midagi imelist – kõik ärkab. Maa. Valgus. Linnulaul. Ja sinu süda.
Kevad ei too endaga ainult uut algust, vaid ka rõõmu, mis kasvab vaikselt nagu need esimesed rohelised tipud mullas. Rõõmu, mis täidab hinge kerge tänutundega. Rõõmu, mis paneb sind korraks peatuma, naeratama ja mõtlema: kui ilus on jälle elada.
Ja selles hetkes on kõik täpselt nii, nagu peab – valgus veidi soojem, maailm veidi pehmem ja süda täidetud vaikse, helge rõõmuga.
– Monika Pensa- / märts 2026 🌱
monikapensa.blog – ilu, elu ja eheduse puudutus 