Sõidan oma südame-Mersuga kohtingute parklasse, täis lootust ja entusiasmi. Võib-olla seekord veab? Äkki on vabanenud mõni ideaalne koht, otse sissepääsu juures, kuhu mahub just minu eluparkija? Aga mida ma näen? Kõik paremad kohad on juba võetud! Seal nad on – paarid, kes on end mõnusalt sisse seadnud, nagu autod, mis seisavad ideaalselt oma joonte vahel.
Jään lootusrikkalt tiirutama. Siin-seal on vabu kohti, aga… üks on sinise sildiga, teine on nii kitsas, et sinna mahuks vaid jalgratas, ja kolmas on kuskil nii kaugel, et sinna parkides peaksin kaasa võtma matkasaapad ja taskulambi.
Ja siis juhtub see, mis alati juhtub – just kui arvan, et olen leidnud ideaalse vaba koha, ilmub kuskilt keegi ja libiseb täpselt minu nina alt sinna sisse. No muidugi! Tõenäoliselt keegi, kes just hetk tagasi veel ei teadnudki, et parkida tahab.
Siis tuleb 2024. aasta tarkusetera – oota parklast lahkumisega! Ehk siis, pole vaja paaniliselt otsida ja ringi tuisata. Parem rahune, pane raadio mängima, naudi hetke ja vaata, mis saab. Sest vahel peab lihtsalt kannatlik olema – varem või hiljem lahkub keegi oma kohalt ja avaneb täpselt see ideaalne parkimiskoht, mida ootasin. Ja see on minu!
Nii et kui kõik tundub võetud või valesti paigutatud, siis tea – õigel hetkel avanevad parklad ja südamed. Ja siis jääb üle vaid rahulikult sisse sõita ja nautida.
Monika Pernsa/ August 2024
monikapensa.blog – ilu, elu ja eheduse puudutus 