Öö laskus üle heinamaa nagu soe tekk, mis oli õrnalt sügisehõnguline, aga siiski veel suve magusalt läbi imbunud. Täiskuu kiikas üle puulatvade, silmis vallatu säde, justkui teaks ta saladusi, mida ainult ööle sosistatakse.
Kastene rohi hellitas mu paljaid jalgu, kui istusin ja vaatasin taevasse. Õhk oli täis lahkumise ja ootuse segunemist, justkui viimane kallistus enne teekonda, mida ei oska veel kirjeldada. Esimene langev täht sähvatas – kiire ja uljas nagu naer läbi pisarate. „Oo, see oli minu oma!“ muigasin ja panin soovi teele. Teine täht kukkus justkui kiuste nii lähedale, et oleksin vandunud, et kuulsin väikest plõksu kuskil põõsas.
„Kui sa kuskil oled…“ sosistasin mänguliselt, pilgu tähtedesse lukustades, „…siis tea, et ma ei oota sind ainult – ma unistan sinust iga kord, kui kuu tõuseb.“
Ja tähed langesid edasi. Mõni tormakas ja särav nagu kirg, mõni õrn ja aeglane nagu igatsus. Mõned tõsised ja väärikad, teised nagu ülemeelikud lapsed, kes tahavad lihtsalt naerda.
Siis, täiesti ootamatult, süttis taevas korraga kolm tähte samal teel. Mitte juhuslikult, vaid nagu hoolikalt kirjutatud vastus. Ma tundsin seda oma südames enne, kui jõudsin seda mõistusega seletada – midagi oli teel. Midagi, mille poole mu unistused olid juba ammu teed sillutanud.
Öö oli täis igatsust ja lubadusi, aga ka seda veidrat, seletamatut rõõmu, mis tekib siis, kui tead – kuskil, keegi, mõtleb sulle täpselt samal hetkel.
-Monika Pensa- / august 2025
monikapensa.blog – ilu, elu ja eheduse puudutus 