Olla olemas üks vana Jaapani legend, mis räägib armastusest, mis trotsib isegi saatust.
Päike ja Kuu olid armunud. Päike põles igatsusest, Kuu helendas igatsedes – alati teineteist taga ajades, kuid igavesti lahus. Nende tee oli määratud kulgema vastandlikes suundades, nende kohtumised vaid kaduvad varjud silmapiiril.
Kuid jumal, nähes nende lõputut igatsust, halastas ning lõi varjutuse – hetke, mil Päike ja Kuu võisid pimeduses üksteist puudutada. Sel lühikesel ajahetkel sulasid nad ühte, embasid ilma sõnadeta, vaikuses, mis rääkis rohkem kui tuhat luuletust. See oli hetk, kus universum hoidis hinge kinni, tunnistades igavikulise armastuse tõelist olemust.
See lugu on meeldetuletus, et ükski armastus ei ole tegelikult võimatu. Armastust ei mõõdeta kauguse järgi, vaid pühendumuse, ootuse valu ja vaikse tõotuse kaudu. See on teadmine, et isegi lahus olles võivad hinged olla üks – truud oma tunnetele, truud üksteisele.
Ja nii on iga varjutus armastuse kinnitus, universumi kirjutatud luulerida. See on meeldetuletus, et isegi tähed trotsivad saatust, et puudutada teineteist – isegi kui vaid ühe hingetuks võtva hetke jooksul.
Monika Pensa / Märts 2025
