Mõeldes isale, isadele, isadepäevale…

Selle aasta jõuludel saab 23 aastat sellest, kui mu isa enam meiega ei ole. Ta oli vaid 53. Neli aastat veel – ja ma olen sama vana kui tema oli siis, kui aeg lihtsalt… peatus.
Aga tegelikult ei ole ta kunagi päriselt läinud. Ta on mu mälestustes, mu soojades mõtetes, mis vahel täiesti ootamatult südamesse voolavad.

Olin väike plikatirts, kes oleks pidanud olema poiss – vähemalt isa lootis nii. Aga sündis hoopis üks krutskeid täis tüdruk, kelle silmad särasid ja peas küpses alati mõni uus idee.
Isa oli elektrik ja tema tööruumid olid minu lapsepõlve maagiline maailm – täis juhtmeid, kaitsmeid, põnevaid lõhnu ja põrisevaid seadmeid. Ma võisin tundideks sinna kaduda, uurida ja õppida.
Isa õpetas mind asju parandama. Mitte lihtsalt “ära tee katki”, vaid “tee õigesti.”
See “õigesti” on jäänud minusse nagu väike sisemine kompass – mitte ainult töödes, vaid ka elus.

Mäletan, kuidas vahel sai mõni elektri kaitsekork läbi kärsatatud paugu ja tossuga – ikka minu katsetuste tulemusel. Põnev ju! Aga isa ei pahandanud. Ta lihtsalt parandas mu kaose ära. Ja õpetas, kus tegin vea.
Ning vahel oli ta lohe – see hea lohe, kes lihtsalt tahab puhata ja vaikuses olla. Sest isad ka väsivad. Aga see ei tähenda, et nad oleks vähem kohal.

Kuigi meie teed mingil hetkel läksid lahku – elu viis omasoodu, ja vahele jäi pettumust, valu ning palju rääkimata sõnu – siis ometi oli seal omaette mõistmine.
Midagi jäi siiski alles. Midagi vaikset ja head, mis ei kadunud kuhugi.

Kui sündis mu esimene laps, nägin isa jälle sellisena, nagu lapsepõlvest mäletasin – silmad säramas ja süda täis rõõmu. Ta ootas alati, kui lapsega maale tulin. Alati oli tal taskus mingi maius, mis oli justkui tema viis öelda: “Mul on hea meel, et sa tulid.”
Ma tean, ta oleks olnud mu lastele imeline vanaisa.

Täna, isadepäeva eel, mõtlen sellele, mida tähendab isadus tänapäeval. Kas me ikka märkame neid mehi, kes oma laste jaoks iga päev kohal on? Kes teevad süüa, parandavad katkisi mänguasju, sõidutavad trennidesse ja kallistavad ka siis, kui maailm kisub karmiks?

Tänapäeva isad ei pea olema täiuslikud. Aga nad on erakordsed just siis, kui nad on olemas – päriselt olemas.
Kui nad kuulavad, naeravad, toetavad, vahel lihtsalt vaikivad ja lasevad lapsel olla tema ise. Need on isad, kes kasvatavad tugevaid ja tundlikke lapsi. Need on isad, kes muudavad maailma paremaks – iga väikese sammu ja iga turvalise kallistusega.

Ja isad ei ole alati vaid bioloogilised isad. Isad on ka need mehed, kes kasvatavad lapsi, kes pole nende veresugulased – aga kes on oma kohalolu, armastuse ja vastutusega veelgi vapramad ja tugevamad. Nad tõestavad, et isa olemine ei sünni geenides, vaid südames. Nad on need, kes valivad iga päev hoolimise, armastuse ja kohalolu – ja just see valik teebki neist tõelised isad.

Head isadepäeva kõigile isadele – neile, kes on meie kõrval, ja neile, kes elavad edasi meie südameis. Ning neile, kes on valinud olla isad oma südame järgi. Isa ei sünni geenides, vaid hetkedes, kus laps tunneb end armastatuna.

Kallis Isa, kui sa kusagil kuu pealt või tähtede vahelt mind näed – siis tea, et mõtlen sulle.
Kõik need juhtmed, mida me koos ühendasime, hoiavad meid siiani ühenduses. 💛

Monika Pensa / november 2025

Augustiõhtu teine algus

Kujuta ette augustiõhtut, kus õhk on veel soe, aga juba aimub sügisest värskust. Taevas sillerdab viimastes roosades toonides ja tähed koguvad end vaikselt kokku, et alustada oma igivana valvet. Õhus on midagi pidulikku, nagu maailm valmistuks vaikseks imeks. Lindude laul on vaibunud, kuid kauguses siristab rohutirts, ning nende helidesse seguneb lõhn, mis hoiab koos nii lillede õrnust kui mulla magusust.

Sellisesse hetke mahub tsitaat, mis mind täna kõnetas: „Mis oleks, kui kohtuks teist korda uuesti nagu esimest korda elus…. See küsimus jääb hinge helisema nagu väike hõbekell, mis ei taha vaibuda. Mis siis oleks, kui inimene, kelle teed kord sinu omadega põimusid ja siis lahku läksid, seisaks ühel õhtul jälle su ees – ilma mineviku varjudeta, ilma ootusteta, ilma mälestuste raskuseta?

Kas süda lööks sama kiirelt nagu esimesel korral? Kas silmad märkaksid nüüd rohkem – pilgu sügavust, naeru varju silmanurgas, hääle kõla, mis juba tookord hinge puudutas, aga millest alles nüüd päriselt aru saad? Võib-olla oleks see hetk nagu kevadine esimene õis või sügisene esimene lumehelves – tuttav ja samas täiesti uus.

Ja ehk ongi selles väike maagia: et elu oskab pakkuda meile kordusi, mis pole iial samasugused. Ta paneb meie teele samad hinged, aga iga kord uue valguse ja uue hingamisega. Nii sünnibki võimalus – kohtuda, tunda, imestada, jälle ja jälle, justkui esmakordselt.

Augustiõhtu rahus tundub, et tähed teavad midagi, mida meie veel ei tea. Nende kauge valgus sosistab, et igas lõpuks näivas loos peitub algus. Et südame sügavuses on võimalik kohtuda uuesti – mitte ainult teise inimesega, vaid ka iseendaga. Ning võib-olla ongi elu kõige kaunim ime see, et sama pilk, sama hääl, sama hing võib ühel päeval tunduda sulle nii tuttav ja samas täiesti uus.

Ja kui vaikselt silmad sulged, siis võib hetkeks tunduda, et tähed vilguvad sulle vastuseks. Et kuskil, ajast ja ruumist väljaspool, on juba paika pandud see uus algus, see teine kord, mis saab olema nagu esimene – ja võib-olla veelgi imelisem. 

Monika / August 2025

Augustiöö

Öö laskus üle heinamaa nagu soe tekk, mis oli õrnalt sügisehõnguline, aga siiski veel suve magusalt läbi imbunud. Täiskuu kiikas üle puulatvade, silmis vallatu säde, justkui teaks ta saladusi, mida ainult ööle sosistatakse.

Kastene rohi hellitas mu paljaid jalgu, kui istusin ja vaatasin taevasse. Õhk oli täis lahkumise ja ootuse segunemist, justkui viimane kallistus enne teekonda, mida ei oska veel kirjeldada. Esimene langev täht sähvatas – kiire ja uljas nagu naer läbi pisarate. „Oo, see oli minu oma!“ muigasin ja panin soovi teele. Teine täht kukkus justkui kiuste nii lähedale, et oleksin vandunud, et kuulsin väikest plõksu kuskil põõsas.

„Kui sa kuskil oled…“ sosistasin mänguliselt, pilgu tähtedesse lukustades, „…siis tea, et ma ei oota sind ainult – ma unistan sinust iga kord, kui kuu tõuseb.“

Ja tähed langesid edasi. Mõni tormakas ja särav nagu kirg, mõni õrn ja aeglane nagu igatsus. Mõned tõsised ja väärikad, teised nagu ülemeelikud lapsed, kes tahavad lihtsalt naerda.

Siis, täiesti ootamatult, süttis taevas korraga kolm tähte samal teel. Mitte juhuslikult, vaid nagu hoolikalt kirjutatud vastus. Ma tundsin seda oma südames enne, kui jõudsin seda mõistusega seletada – midagi oli teel. Midagi, mille poole mu unistused olid juba ammu teed sillutanud.

Öö oli täis igatsust ja lubadusi, aga ka seda veidrat, seletamatut rõõmu, mis tekib siis, kui tead – kuskil, keegi, mõtleb sulle täpselt samal hetkel.

-Monika Pensa- / august 2025