Silt: lühijutud

Selle aasta jõuludel saab 23 aastat sellest, kui mu isa enam meiega ei ole. Ta oli vaid 53. Neli aastat veel – ja ma olen sama vana kui tema oli siis, kui aeg lihtsalt… peatus.
Aga tegelikult ei ole ta kunagi päriselt läinud. Ta on mu mälestustes, mu soojades mõtetes, mis vahel täiesti ootamatult südamesse voolavad.

Olin väike plikatirts, kes oleks pidanud olema poiss – vähemalt isa lootis nii. Aga sündis hoopis üks krutskeid täis tüdruk, kelle silmad särasid ja peas küpses alati mõni uus idee.
Isa oli elektrik ja tema tööruumid olid minu lapsepõlve maagiline maailm – täis juhtmeid, kaitsmeid, põnevaid lõhnu ja põrisevaid seadmeid. Ma võisin tundideks sinna kaduda, uurida ja õppida.
Isa õpetas mind asju parandama. Mitte lihtsalt “ära tee katki”, vaid “tee õigesti.”
See “õigesti” on jäänud minusse nagu väike sisemine kompass – mitte ainult töödes, vaid ka elus.

Mäletan, kuidas vahel sai mõni elektri kaitsekork läbi kärsatatud paugu ja tossuga – ikka minu katsetuste tulemusel. Põnev ju! Aga isa ei pahandanud. Ta lihtsalt parandas mu kaose ära. Ja õpetas, kus tegin vea.
Ning vahel oli ta lohe – see hea lohe, kes lihtsalt tahab puhata ja vaikuses olla. Sest isad ka väsivad. Aga see ei tähenda, et nad oleks vähem kohal.

Kuigi meie teed mingil hetkel läksid lahku – elu viis omasoodu, ja vahele jäi pettumust, valu ning palju rääkimata sõnu – siis ometi oli seal omaette mõistmine.
Midagi jäi siiski alles. Midagi vaikset ja head, mis ei kadunud kuhugi.

Kui sündis mu esimene laps, nägin isa jälle sellisena, nagu lapsepõlvest mäletasin – silmad säramas ja süda täis rõõmu. Ta ootas alati, kui lapsega maale tulin. Alati oli tal taskus mingi maius, mis oli justkui tema viis öelda: “Mul on hea meel, et sa tulid.”
Ma tean, ta oleks olnud mu lastele imeline vanaisa.

Täna, isadepäeva eel, mõtlen sellele, mida tähendab isadus tänapäeval. Kas me ikka märkame neid mehi, kes oma laste jaoks iga päev kohal on? Kes teevad süüa, parandavad katkisi mänguasju, sõidutavad trennidesse ja kallistavad ka siis, kui maailm kisub karmiks?

Tänapäeva isad ei pea olema täiuslikud. Aga nad on erakordsed just siis, kui nad on olemas – päriselt olemas.
Kui nad kuulavad, naeravad, toetavad, vahel lihtsalt vaikivad ja lasevad lapsel olla tema ise. Need on isad, kes kasvatavad tugevaid ja tundlikke lapsi. Need on isad, kes muudavad maailma paremaks – iga väikese sammu ja iga turvalise kallistusega.

Ja isad ei ole alati vaid bioloogilised isad. Isad on ka need mehed, kes kasvatavad lapsi, kes pole nende veresugulased – aga kes on oma kohalolu, armastuse ja vastutusega veelgi vapramad ja tugevamad. Nad tõestavad, et isa olemine ei sünni geenides, vaid südames. Nad on need, kes valivad iga päev hoolimise, armastuse ja kohalolu – ja just see valik teebki neist tõelised isad.

Head isadepäeva kõigile isadele – neile, kes on meie kõrval, ja neile, kes elavad edasi meie südameis. Ning neile, kes on valinud olla isad oma südame järgi. Isa ei sünni geenides, vaid hetkedes, kus laps tunneb end armastatuna.

Kallis Isa, kui sa kusagil kuu pealt või tähtede vahelt mind näed – siis tea, et mõtlen sulle.
Kõik need juhtmed, mida me koos ühendasime, hoiavad meid siiani ühenduses. 💛

Monika Pensa / november 2025