Paus enne aasta lõppu

Peaaegu 2,5 aastat ei olnud ma kordagi haige. Vahepeal tekkis mul juba tunne, et olen immuunsussüsteemi salaprojekt – teised köhisid ja nuuskasid kõrval, aga mina püsisin püsti ja liikusin rahulikult edasi.

Kuni aasta lõpus sai covid lõpuks ka minu kätte. Kõrge palavik, köha, mis kraapis hääle madalaks, ning pea, mis liikus poole päeva kaupa kuskil pilvede ja teki vahel. Ööpäeva sisse mahtus 15-16 tundi und – nii et isegi mu sisemine „ma pean ju toime tulema“ hääl vajus lõpuks vait.

Täna on neljas haiguse päev. Ja jah – mõni päev on veel minna. See ei ole enam see hetk, kus tahaks kangekaelselt edasi pingutada. Pigem koht, kus tempo on alla võetud… ja ausalt öeldes ilmselt õigel ajal.

Hommikul voodis istuli tõustes tegi päikesevalgus seinale mu silueti ja ma nägin oma soengut. Juuksed olid öö jooksul loonud kombinatsiooni Nukitsamehe vaimust ja metsiku eluslooduse vormikunstist – täiesti uue arhitektuurilise projekti. Peeglisse vaatamine oli korraks hirmutav, aga samaaegselt nii absurdne, et naer tuli peale. Elu pani siia väikese iroonilise vaheklipi. Las olla – kui paus, siis vähemalt karakteriga.

Alles siis jõudis pilk aknast välja. Lumi oli maha sadanud, tuul tegi hoovis oma ringtantsu ja talv hingas täies elus. Mina toas – kruus käes, samm aeglane, hääl kare. Väljas maailm – selge ja liikuv. Ja see kontrast ei olnud kurb. See oli ootamatult rahulik.

Sain aru, et keha ei tõmmanud mind elust välja – ta lihtsalt tõi mind tagasi kohale. Vaikselt, aga väga selgelt, umbes sellise sõnumiga: „Kui sa ise pausi ei tee, siis ma teen selle sinu eest.“ See pole karistus. Pigem kaitse.

Teotahe on endiselt alles – lihtsalt see asub hetkel teises registris. Vaiksem, sügavam, mõistlikum.

Ma ootan juba hetke, kui saan taas selga talveriided, tõstan lumelabida tolmu alt välja ja lähen hoovi – mitte kangelaslikult, vaid rahuliku jõuga, oma rütmis – puhastama seda sama lund, mida praegu akna tagant vaatan. Kasvõi koos selle metsiku Nukitsamehe soenguga. Elu võib vahepeal ka muhe olla.

Patareid on aga praegu laadimisel. On veel mõned haigepoolsed päevad ees – uni, tee, rahulik kulgemine.

Ma ei võta uude aastasse kaasa lubadust „rohkem pingutada“. Võtan kaasa lihtsama otsuse: märgata väsimust varem ja mitte lasta tempol endast üle joosta. Mitte kangelaslikult, vaid normaalselt. Inimmoodi.

Ja kui ma ühel hetkel jälle õue saan – lumeriided seljas, labidas käes, siis teen enne tööle asumist võib-olla ka ühe lumeingli. Lihtsalt niisama. Et meelde jääks, mille nimel hingata.

Edasi liigun rahulikult, oma rütmis – natuke enda üle muheledes ja täiesti ausalt iseenda vastu.

Monika Pensa / detsember 2025

Mõeldes isale, isadele, isadepäevale…

Selle aasta jõuludel saab 23 aastat sellest, kui mu isa enam meiega ei ole. Ta oli vaid 53. Neli aastat veel – ja ma olen sama vana kui tema oli siis, kui aeg lihtsalt… peatus.
Aga tegelikult ei ole ta kunagi päriselt läinud. Ta on mu mälestustes, mu soojades mõtetes, mis vahel täiesti ootamatult südamesse voolavad.

Olin väike plikatirts, kes oleks pidanud olema poiss – vähemalt isa lootis nii. Aga sündis hoopis üks krutskeid täis tüdruk, kelle silmad särasid ja peas küpses alati mõni uus idee.
Isa oli elektrik ja tema tööruumid olid minu lapsepõlve maagiline maailm – täis juhtmeid, kaitsmeid, põnevaid lõhnu ja põrisevaid seadmeid. Ma võisin tundideks sinna kaduda, uurida ja õppida.
Isa õpetas mind asju parandama. Mitte lihtsalt “ära tee katki”, vaid “tee õigesti.”
See “õigesti” on jäänud minusse nagu väike sisemine kompass – mitte ainult töödes, vaid ka elus.

Mäletan, kuidas vahel sai mõni elektri kaitsekork läbi kärsatatud paugu ja tossuga – ikka minu katsetuste tulemusel. Põnev ju! Aga isa ei pahandanud. Ta lihtsalt parandas mu kaose ära. Ja õpetas, kus tegin vea.
Ning vahel oli ta lohe – see hea lohe, kes lihtsalt tahab puhata ja vaikuses olla. Sest isad ka väsivad. Aga see ei tähenda, et nad oleks vähem kohal.

Kuigi meie teed mingil hetkel läksid lahku – elu viis omasoodu, ja vahele jäi pettumust, valu ning palju rääkimata sõnu – siis ometi oli seal omaette mõistmine.
Midagi jäi siiski alles. Midagi vaikset ja head, mis ei kadunud kuhugi.

Kui sündis mu esimene laps, nägin isa jälle sellisena, nagu lapsepõlvest mäletasin – silmad säramas ja süda täis rõõmu. Ta ootas alati, kui lapsega maale tulin. Alati oli tal taskus mingi maius, mis oli justkui tema viis öelda: “Mul on hea meel, et sa tulid.”
Ma tean, ta oleks olnud mu lastele imeline vanaisa.

Täna, isadepäeva eel, mõtlen sellele, mida tähendab isadus tänapäeval. Kas me ikka märkame neid mehi, kes oma laste jaoks iga päev kohal on? Kes teevad süüa, parandavad katkisi mänguasju, sõidutavad trennidesse ja kallistavad ka siis, kui maailm kisub karmiks?

Tänapäeva isad ei pea olema täiuslikud. Aga nad on erakordsed just siis, kui nad on olemas – päriselt olemas.
Kui nad kuulavad, naeravad, toetavad, vahel lihtsalt vaikivad ja lasevad lapsel olla tema ise. Need on isad, kes kasvatavad tugevaid ja tundlikke lapsi. Need on isad, kes muudavad maailma paremaks – iga väikese sammu ja iga turvalise kallistusega.

Ja isad ei ole alati vaid bioloogilised isad. Isad on ka need mehed, kes kasvatavad lapsi, kes pole nende veresugulased – aga kes on oma kohalolu, armastuse ja vastutusega veelgi vapramad ja tugevamad. Nad tõestavad, et isa olemine ei sünni geenides, vaid südames. Nad on need, kes valivad iga päev hoolimise, armastuse ja kohalolu – ja just see valik teebki neist tõelised isad.

Head isadepäeva kõigile isadele – neile, kes on meie kõrval, ja neile, kes elavad edasi meie südameis. Ning neile, kes on valinud olla isad oma südame järgi. Isa ei sünni geenides, vaid hetkedes, kus laps tunneb end armastatuna.

Kallis Isa, kui sa kusagil kuu pealt või tähtede vahelt mind näed – siis tea, et mõtlen sulle.
Kõik need juhtmed, mida me koos ühendasime, hoiavad meid siiani ühenduses. 💛

Monika Pensa / november 2025

Vaikne imeline äratundmine

Mõnikord kohtad inimest… ja siis juhtub midagi seletamatut. Mitte midagi suurt ega lärmakat – pigem just vastupidi. Vaikne, pehme klikk kuskil südames, nagu õrn lüliti, mis süttib kõige loomulikumal moel. Ja korraga on tunne, et oledki teda alati teadnud. Et see pole esimene kord, vaid lihtsalt taaskohtumine.

Selliste hetkede ilu on nende lihtsuses. Ei ole vajadust tõestada, hiilata ega kanda maske. Sa ei pea muretsema, kas oled “piisav” – sest sa oled. Täpselt sellisena, nagu oled. Ja selles on midagi erakordselt vabastavat.

See on tunne, mis mähkub ümber nagu soe tekk. Rahu, mis tekib sellest, et sa ei pea midagi seletama, sest sind mõistetakse. See on nagu kodu – mitte nelja seina tähenduses, vaid südameruum, kuhu sind päriselt lastakse sisse.

Ja siis märkad, et naeratad endamisi. Et su hing saab hetkeks kergemaks ja maailm paistab teistsuguse valgusega. Nagu uni ja ärkvelolek põimuksid kokku üheks pehmeks unistuseks. Ja sa mõtled – vau. Kui uskumatult ilus võib olla üks lihtne äratundmine.

Võib-olla polegi vaja rohkem seletada. Mõned inimesed lihtsalt ongi kingitused. Nad astuvad su ellu ja korraks peatavad aja. Ja sina tunned selle ära – sest südames on soe, rahulik ja kummaliselt kodune.

Monika Pensa / september 2024