Silt: minijutustused

Rõõm ei tule täiuslikkuse järel, vaid elab ka poolikute hetkede sees

Lisa kommentaar

Paar päeva tagasi jäi mu mõtetesse kummitama üks lause, mida kuulsin podcastist:
„Rõõm ei tule iseenesest siis, kui kõik on sinu jaoks ideaalne, vaid pigem on rõõm see, mis teeb keerulised ja väljakutsuvad ajad elamisväärseteks.“

See pani mind peatuma. Kui tihti me ootame rõõmu nagu külalist, kes võib tulla alles siis, kui kõik on perfektne – toad korras, mured lahendatud ja hing kerge. Aga elu ei ole selline. Elu on pigem poolik tass kohvi, lauale ununenud paberi­virn ja vahepeal ka pisarad, mis ootamatult silma tungivad.

Ja ometi… rõõm ei jää nende taha kinni. Ta on nagu päikesekiir, mis oskab end pressida läbi kõige kitsamate pragude. Ta tuleb siis, kui kõige vähem ootad – läbi lapse naeru, läbi tuule, mis toob sügisesse päeva karge värskuse, või läbi muusika, mis suudab korraks tõsta hingest raskuse.

Rõõm ei vaja ideaalsust. Ta vajab ainult seda, et me lubaksime tal end puudutada.
Mõnikord ongi see kõige suurem tarkus: mitte oodata, et kõik muutuks täiuslikuks, vaid näha täiuslikkust nendes hetkedes, mis elavad ka segaduse ja kurbuse sees.

Sest lõpuks on rõõm see, mis teeb rasked ajad kantavaks ja toob pimedusse valguse. Ja vahel piisabki, kui lihtsalt natuke rohkem lubame tal olla.

– Monika Pensa – / september 2025

Lugu minust

Lisa kommentaar

Mõni aasta me kasvame, mõni aasta me murdume, mõni aasta me õitseme. Elu voolab kui jõgi – kord rahulik ja selge, kord tormine ja segane. Kuid alati edasi. Ma pole enam see, kes olin viis aastat tagasi. Ma olen muutunud, kasvanud, õppinud. Mõned haavad on paranenud, mõned unistused on täitunud ja mõned uued alles tärkavad.

Ma olen andnud lubaduse. Lubaduse iseendale. Sellel aastal ei lase ma end kaotada muremõtete või kahtluste rägastikku. Sellel aastal olen ma enda elemendis – lihtsalt õnnelik. Olles see, kes ma olen, kartmata, varjamata, armastades.

Õnn ei ole alati suured saavutused või ideaalne elu. Õnn on hetked – need, mis panevad südame kiiremini põksuma, mis toovad silma sära ja hinge rahu. Need hommikud, mil päike paitab õrnalt nahka. Need hetked, mil naer kõlab siiralt ja südamest. Need korrad, kui tunnen, et olen täpselt seal, kus pean olema.

Ma olen siin ja praegu. Ja ma valin olla õnnelik.

See on lugu minust.

Emadus – mu elu suurim tiitel

Lisa kommentaar

On üks tiitel, milleks ei saa kandideerida, ei saa õppida, ei saa ette valmistuda. See tuleb vahel ootamatult, vahel igatsetult. Ta tuleb ja jääb. See on emadus.

Ma olen ema. Kolmele. Ja iga kord, kui seda endale ütlen, käib mu seest soe värin läbi. Mitte sellepärast, et see oleks kerge… vaid sellepärast, et see on kõige suurem, mida elu mulle on kinkinud.

Emadus pole ainult beebilõhn ja magusad musid uneajal. See on ka ööd, mil uni jääb tulemata, sest kellegi palavik ei lange. See on väsimus, mida ei saa mõõta, ja hirm, mida sa ei julge kellelegi öelda. See on küsimused, millele ei oska alati vastata. See on hetk, mil tunned end väikese ja ebapiisavana… ja ometi sa tõused, sest nemad vajavad sind.

Aga oh, kui palju ilu selles teekonnas on. Esimene “emme” – see kõlab nagu laul, mida ei unusta iial. Esimesed sammud, väiksed sõrmed sinu käes, esimesed joonistused, millel sul on sinised juuksed ja roosad silmad – sest nende maailmas oled sa alati imeline.

Emadus on avastusretk. Mitte ainult lapsele, vaid ka mulle. Nad on õpetanud mulle elust rohkem, kui ükski koolitund või raamat. Nad on näidanud, kuidas nutta ilma häbita, kuidas naerda kogu hingest ja kuidas igatseda, isegi kui sa oled vaid korraks ära.

Me kasvame koos. Mina inimesena, nemad isiksustena. Olen kogenud piiritut rõõmu ja sügavat kurbust. Olen pidanud leppima sellega, et alati ei lähe kõik nii nagu unistasin. Ja ikka ja jälle olen tundnud tänu, et just need kolm hinge valisid minu. Et nemad otsustasid: see naine siin – tema saab meie emaks.

See on midagi püha. Midagi, mida ei saa mõõta materiaalses maailmas. Emadus on mu südamel kõige tähtsam tiitel, ja igal emadepäeval, kui vaatan oma lapsi – igaüht neist eraldi ja kõiki koos -, saan aru: nad on mu elu suurim lugu.

Tänan teid, mu kallid. Aitäh, et olete olemas. Aitäh, et valisite just minu.

– Monika Pensa- / Mai 2025