Peaaegu 2,5 aastat ei olnud ma kordagi haige. Vahepeal tekkis mul juba tunne, et olen immuunsussüsteemi salaprojekt – teised köhisid ja nuuskasid kõrval, aga mina püsisin püsti ja liikusin rahulikult edasi.
Kuni aasta lõpus sai covid lõpuks ka minu kätte. Kõrge palavik, köha, mis kraapis hääle madalaks, ning pea, mis liikus poole päeva kaupa kuskil pilvede ja teki vahel. Ööpäeva sisse mahtus 15-16 tundi und – nii et isegi mu sisemine „ma pean ju toime tulema“ hääl vajus lõpuks vait.
Täna on neljas haiguse päev. Ja jah – mõni päev on veel minna. See ei ole enam see hetk, kus tahaks kangekaelselt edasi pingutada. Pigem koht, kus tempo on alla võetud… ja ausalt öeldes ilmselt õigel ajal.
Hommikul voodis istuli tõustes tegi päikesevalgus seinale mu silueti ja ma nägin oma soengut. Juuksed olid öö jooksul loonud kombinatsiooni Nukitsamehe vaimust ja metsiku eluslooduse vormikunstist – täiesti uue arhitektuurilise projekti. Peeglisse vaatamine oli korraks hirmutav, aga samaaegselt nii absurdne, et naer tuli peale. Elu pani siia väikese iroonilise vaheklipi. Las olla – kui paus, siis vähemalt karakteriga.
Alles siis jõudis pilk aknast välja. Lumi oli maha sadanud, tuul tegi hoovis oma ringtantsu ja talv hingas täies elus. Mina toas – kruus käes, samm aeglane, hääl kare. Väljas maailm – selge ja liikuv. Ja see kontrast ei olnud kurb. See oli ootamatult rahulik.
Sain aru, et keha ei tõmmanud mind elust välja – ta lihtsalt tõi mind tagasi kohale. Vaikselt, aga väga selgelt, umbes sellise sõnumiga: „Kui sa ise pausi ei tee, siis ma teen selle sinu eest.“ See pole karistus. Pigem kaitse.
Teotahe on endiselt alles – lihtsalt see asub hetkel teises registris. Vaiksem, sügavam, mõistlikum.
Ma ootan juba hetke, kui saan taas selga talveriided, tõstan lumelabida tolmu alt välja ja lähen hoovi – mitte kangelaslikult, vaid rahuliku jõuga, oma rütmis – puhastama seda sama lund, mida praegu akna tagant vaatan. Kasvõi koos selle metsiku Nukitsamehe soenguga. Elu võib vahepeal ka muhe olla.
Patareid on aga praegu laadimisel. On veel mõned haigepoolsed päevad ees – uni, tee, rahulik kulgemine.
Ma ei võta uude aastasse kaasa lubadust „rohkem pingutada“. Võtan kaasa lihtsama otsuse: märgata väsimust varem ja mitte lasta tempol endast üle joosta. Mitte kangelaslikult, vaid normaalselt. Inimmoodi.
Ja kui ma ühel hetkel jälle õue saan – lumeriided seljas, labidas käes, siis teen enne tööle asumist võib-olla ka ühe lumeingli. Lihtsalt niisama. Et meelde jääks, mille nimel hingata.
Edasi liigun rahulikult, oma rütmis – natuke enda üle muheledes ja täiesti ausalt iseenda vastu.
Monika Pensa / detsember 2025
monikapensa.blog – ilu, elu ja eheduse puudutus 