Mõni aasta me kasvame, mõni aasta me murdume, mõni aasta me õitseme. Elu voolab kui jõgi – kord rahulik ja selge, kord tormine ja segane. Kuid alati edasi. Ma pole enam see, kes olin viis aastat tagasi. Ma olen muutunud, kasvanud, õppinud. Mõned haavad on paranenud, mõned unistused on täitunud ja mõned uued alles tärkavad.
Ma olen andnud lubaduse. Lubaduse iseendale. Sellel aastal ei lase ma end kaotada muremõtete või kahtluste rägastikku. Sellel aastal olen ma enda elemendis – lihtsalt õnnelik. Olles see, kes ma olen, kartmata, varjamata, armastades.
Õnn ei ole alati suured saavutused või ideaalne elu. Õnn on hetked – need, mis panevad südame kiiremini põksuma, mis toovad silma sära ja hinge rahu. Need hommikud, mil päike paitab õrnalt nahka. Need hetked, mil naer kõlab siiralt ja südamest. Need korrad, kui tunnen, et olen täpselt seal, kus pean olema.
Ma olen siin ja praegu. Ja ma valin olla õnnelik.
See on lugu minust.
