Silt: monikapensablog

Kui märts sulatab maa südame

Lisa kommentaar

On neid hetki märtsis, mil tundub, et maa hingab jälle. Mitte valjult, vaid tasakesi – nagu keegi, kes on pikka aega maganud ja nüüd aeglaselt silmad avab.

Lumi on vaikselt taandunud. Siin-seal lebavad veel viimased valged laigud, kuid nende all on midagi uut liikumas. Muld on tumedam, pehmem, elusam. Ja just sealt, otsekui väikese ime algusena, pistavad end välja esimesed rohelised lillesibulate ninad. Õrnad, aga vaprad. Justkui sosistaksid nad: “Talv ei jäänud igaveseks.”

Õhus on midagi seletamatut. Mitte veel päris kevade soojus, vaid lubadus sellest. Päike paistab teisiti – ta ei küta, vaid silitab. Tuul ei lõika enam nii teravalt, vaid kannab endas lõhna, mida võiks nimetada lihtsalt… ärkamiseks.

Kõndides mööda teerada, märkad korraga rohkem. Puude okstel on vaevumärgatav pingestatus, nagu valmistuksid nad millekski suureks. Linnud räägivad juba julgemalt, nagu oleksid nad esimesed, kes teavad – midagi on muutumas.

Ja siis sa märkad seda tunnet enda sees.

Talve vaikne raskus hakkab lahti sulama ka südames. Mõtted muutuvad kergemaks. Lootus – see sama vana, visa lootus – sirutab end jälle nagu väike roheline võrse mulla all.

Kevad ei tule kunagi korraga.
Ta hiilib. Ta vihjab. Ta puudutab.

Ta tuleb lillesibulate roheliste sõrmede kaudu, mis mulla seest maailma tervitavad.
Ta tuleb märtsi päikeselaigus, mis peatub hetkeks su põsel.
Ta tuleb mõttena, mis ütleb: “Midagi ilusat on jälle algamas.”

Sest kevad ei ole ainult loodus.

See on müstiline lubadus, et elu oskab alati uuesti alata. Isegi pärast kõige pikemat talve. Ja kui sa korraks seisatad, kuulad ja hingad sügavalt sisse, siis märkad midagi imelist – kõik ärkab. Maa. Valgus. Linnulaul. Ja sinu süda.

Kevad ei too endaga ainult uut algust, vaid ka rõõmu, mis kasvab vaikselt nagu need esimesed rohelised tipud mullas. Rõõmu, mis täidab hinge kerge tänutundega. Rõõmu, mis paneb sind korraks peatuma, naeratama ja mõtlema: kui ilus on jälle elada.

Ja selles hetkes on kõik täpselt nii, nagu peab – valgus veidi soojem, maailm veidi pehmem ja süda täidetud vaikse, helge rõõmuga.

– Monika Pensa- / märts 2026 🌱

Märkmiku servad ja sädemed

Lisa kommentaar

Ma olen pidanud salapäevikuid nii kaua, kui mäletan.
Mitte korralikult ja mitte kuupäevade kaupa, vaid nii, nagu juhtub.

Ma kirjutan märkmiku servadele, päevikute vahele, telefoni märkmetesse. Mõni mõte jääb öökapi peale lahtise paberina hommikuni, justkui väike meeldetuletus iseendale, et see hetk oli päris. Kui miski mind puudutab, ei taha ma, et see lihtsalt ära hajuks. Ma panen ta kirja, et ta jääks.

Ma armastan eesti keelt. Mulle meeldib sõnu lahti võtta ja uuesti kokku panna, vaadata, kuidas nad teise nurga alt teistmoodi tähendavad. Ma mõtisklen palju – mitte selleks, et olla sügav, vaid selleks, et mitte elada pealiskaudselt. Metafoorid on mulle olnud nagu väikesed sillad üle keerukamate kohtade. Kui ma suudan midagi näha kujundina, ei ole see enam ainult raskus. Ta muutub looks. Liikumiseks. Millekski, millest saab läbi minna.

Ma olen olnud elus palju üksi. Mitte ilma inimesteta – mul on pere ja sõbrad – aga ma olen harjunud olema oma mõtetega. See on õpetanud mind kuulama ja märkama väikseid nihkeid. Võib-olla ka hindama neid hetki, kus inimeste vahel tekib midagi päriselt.

Aastaid tagasi jäi mulle meelde üks kommentaar, kus keegi kirjutas üsna teravalt kellegi postituse alla: miks tsiteerida teise sõnu? Kas enda mõtteid polegi? Ma ei vastanud. Aga see jäi minuga. Sest minu jaoks on laused vahel nagu rannast leitud kivid. Sa ei ole neid loonud, aga sa tunned ära, et nad kuuluvad su taskusse.

Kaks aastat tagasi jõudis minuni üks selline kivi: “Igal inimesel on teise jaoks säde. Aga vähe on neid, kes mõistavad puhuda seda tuleks. Enamasti nad kahmavad ta pihku, põletavad sõrmi ja kustutavad sädeme.” Uku Masing

Ma kirjutasin selle üles ega teadnud, et see jääb minuga nii kauaks. See säde ei ole minu jaoks lihtsalt ilus kujund. See on kogemus. See on see peaaegu nähtamatu elekter inimeste vahel – hetk, kus vestlus läheb sügavamaks kui viisakus, kus keegi sind päriselt kuulab, kus pilgus on rohkem kui sõnades.

Ja ma olen näinud, kui kiiresti see võib kustuda. Liiga kiire tõlgendus. Liiga tugev haare. Liiga suur vajadus midagi kohe nimetada ja omada.

Säde ei ole asi. Ta on ruum kahe inimese vahel. Õhk, mis peab jääma liikuma. Võib-olla sellepärast see lause minuni jäigi. Kui oled harjunud palju omaette olema, siis märkad neid hetki eriti teravalt. Sa tead, kui haruldased nad on. Ja sa tead, kui õrnad. Võib-olla kirjutamine ongi minu viis mitte kahmama – tundeid, inimesi, hetki – vaid hoida neid nii, et nad saavad hingata.

Kõik sädemed ei pea leegiks saama. Mõni võib jääda vaikseks teadmiseks, et ühendus on võimalik. Ja see teadmine on mind kandnud rohkem, kui ma vahel välja ütlen.

Mõned laused ei ole “laenatud”. Nad on sillad. Ja mõni jääb su taskusse väga kauaks. Võib-olla ma kirjutangi sellepärast nii visalt märkmiku servadele ja paberinurkadele, et mitte unustada, et need sillad on olemas. Et isegi siis, kui elu viib läbi raskemate peatükkide või pikemate omaette olemiste, on võimalik, et kuskil kahe inimese vahel süttib midagi õrna. Ja see ei vaja omamist.
Ta vajab märkamist.

Minus elav plika teab seda hästi. Ta ei torma. Ta kummardub, võtab kivi üles, paneb taskusse ja läheb edasi. Mõne sädemega piisab sellest. 

Monika Pensa / veebruar 2026

ISE Head Spa Therapy: kui hoolitsus on midagi enamat kui ilu

Lisa kommentaar

Ma ei tea, kas see on mingi täiskasvanuks saamise märk või lihtsalt elukogemus, aga ühel hetkel hakkad aru saama, et “ah, küll ma kannatan ära” ei ole üldse nii hea strateegia, kui see noorena tundus. Mitte sellepärast, et elu oleks halb, vaid sellepärast, et keha väsib lõpuks ära olemast see koht, kuhu kõik pinged ja tempo kokku kogunevad.

ISE Head Spa Therapy jõudis minuni läbi juhuse, läbi ühe vestluse, mis jäi kummitama. Mitte nii, et ma oleks kohe jooksuga broneerinud, vaid pigem nii, et ma mõtlesin mitu päeva järjest selle peale, et äkki see on üks neist asjadest, mille puhul tuleks endale öelda: okei, proovin ära.

Ja nüüd ma olen käinud ISE Head Spa Therapys Avely juures kaks korda ja veebruaris lähen uuesti, sest see ei ole lihtsalt “mõnus koht”, vaid koht, kus mul päriselt hakkas parem.

Miks ma üldse läksin? Juuksed. Täiesti ausalt – juuksed.

Mul pole kunagi olnud neid pakse, tugevaid, reklaamilikke juukseid, mis näevad head välja isegi siis, kui sa ärkad üles, silmad poolkinni ja padjajälg otsa ees. Mul on pigem pehmed, õhukesed ja ludud juuksed. Sellised, mis on armsad ja hellad, aga mis nõuavad alati natuke “ära mine nüüd laiali, palun” koostööd.

Ja just seepärast on juuste teema minu jaoks alati natuke tundlik. Kui sul on juba loomulikult õrnem juuksevolüüm, siis iga kaotatud juuksekarv ei ole lihtsalt “ah, normaalne tsükkel”, vaid väike sisemine küsimärk, et kas see on ikka okei.

Lisaks oli 2024 minu kehale päris korralik katsumus, sest mu kehal oli neli kirurgilist sekkumist. Kõik vajalik, kõik õige, aga organism saab sellest oma koormuse kätte. Ja ühel hetkel hakkasid juuksed tasapisi rohkem langema. Mitte nii, et ma oleks paanikas olnud, aga nii, et ma tundsin: ma tahaks, et keegi päriselt vaataks mu peanahka ja ütleks ausalt, mis toimub.

Ma tahtsin kinnitust, mitte lohutust.

1. kord: JUUKSE- JA PEANAHATERAAPIA (Kuninganna Lõõgastus)

Avely juures on üks asi, mis kohe alguses mõjub hästi: sa tunned, et sa ei pea ennast “kokku võtma” ega kuidagi õigustama, miks sa tulid. Ta on rahulik, kohal ja tema tempo sunnib sindki natuke aeglasemaks.

Ta pakkus teed, rääkisime mu rutiinidest, sellest, mida ma kasutan, milline on mu nahk, mis seisus on juuksed ja mis mind tegelikult muretsema pani. Siis tuli see osa, mida ma olin salamisi kõige rohkem oodanud: peanaha ja juuste analüüs.

Ma ei oodanud midagi suurt, aga see oli nagu… päris vastus päris küsimusele. Ja see vastus oli ausalt öeldes nii rahustav, et ma tundsin, kuidas mingi sisemine pinge kohe alla läks: peanahk oli puhas, seis oli hea ja kõige parem osa – uusi pisikesi juukseid oli tulemas juurde. Palju. Selline hetk, kus tahaks korraks oma peanahale öelda: tubli töö 😄

Ja siis algas hoolitsus….

Kui keegi arvab, et see on lihtsalt “pesu ja mask”, siis… ei. See oli rännak, kus mu keha sai järjest rohkem aru, et nüüd võib päriselt puhata.

Näopuhastus ja ensüümkoorimine tegid naha värskemaks, kuivharjamine käivitas mõnusa vereringe ärkamise, Ayurveda kuumad taimekompressid näole ja dekolteele olid täpselt selline soe “ooo” tunne, mida sa ei oska enne igatseda, kui see sinuga juhtub. Lümfimassaaž näole, peale ja kaelale oli täielik jackpot, sest see on see piirkond, kuhu mul kipub elu end parkima.

Ja sealt edasi läks asi veel sügavamaks: peanaha koorimine ja sügavpuhastus, halo veeteraapia, peapesu OMO-meetodil, ravimtaimedest loputusvesi, auruteraapia, juukseseerum… ja see kõik ei tundunud “produktide paraadina”, vaid päriselt hooliva süsteemina, kus igal sammul oli mõte.

Lisaks kätemassaaž (jah, muidugi, miks mitte 😄), heliteraapia elemendid, näokreem ja lõpuks juuste kuivatamine ja ma olin täiesti kindel, et ma tulen siia tagasi. Mitte ainult selle pärast, et juuksed said hoolt, vaid selle pärast, et ma sain korraks päriselt vaikseks.

2. kord: FLOW-massaažitehnika (ja see on koht, kus mu kael andis alla)

Teisel korral läksin ma juba sellise teadmisega, et siit tuleb hea asi. Aga Flow-massaažitehnika… see oli mu enda jaoks eraldi kategooria. Selle massaaži juures oli parim see, et ta oli õrn. Nii õrn, et alguses mõtled, et okei, mõnus, rahulik… ja siis saad aru, et see “mõnus” on tegelikult salakaval, sest need liigutused on nii täpsed ja teadlikud, et su keha hakkab pingetest lahti laskma enne, kui sa jõuad kontrollida, kas sa üldse oled valmis lahti laskma.

Kõige rohkem tundsin ma seda kaelas. Mul on kael see koht, kus stress käib nagu “tere, ma tulin elama” ja sealt on teda tavaliselt raske välja saada. Flow tegi seda täiesti märkamatult – nagu keegi keeraks pinged maha, mitte rebiks neid ära.

Ja siis juhtus see, mida ma ei oodanud, aga mida ma nüüd natuke armastan: ma jäin magama. Selline sügav uni, kus sa isegi ei tea, kas sa oled veel olemas või oled muutunud vatipilveks. Ma loodan siiralt, et ma ei norsatanud… aga kui norsatasin, siis vähemalt teate, et see töötas 😂

Pärast seda oli mu keha nii puhanud, et mul oli tunne, et ma kõnnin kergemalt. Ja mis veel parem – see tunne jäi alles. Täna on juba nädal möödas ja ma tunnen seda ikka. Kael ei ole pinges, pea on selgem ja sees on mingi rahulik “mul on okei” tunne, mida ei saa kuidagi välja mõelda, seda saab ainult kogeda.

*Veebruaris lähen tagasi, sest mul on tunne, et ma õpin ennast teistmoodi hoidma

Ma lähen veebruaris jälle, sest see pole mulle “luksus”, vaid teadlik valik. Mitte sellepärast, et kõik oleks halvasti, vaid sellepärast, et ma ei taha enam oodata, kuni on halb.

Ma tahan olla endale rohkem tänulik. Ja ISE Head Spa Therapy Avely juures on üks neist kohtadest, kus see tänulikkus saab päriselt kehaga kokku.

Kui keegi loeb seda ja tal tekib tunne, et “ma tahan ka”… siis ma ütlen täiesti rahulikult: ma saan aru. Sest see ei ole lihtsalt hoolitsus. See on tunne, mida keha mäletab.

Ja ma juba ootan veebruari.

Psss! ISE Head Spa Therapy asub Tartus – https://iseheadspa.ee

Monika Pensa / Jaanuar 2026

Paus enne aasta lõppu

Lisa kommentaar

Peaaegu 2,5 aastat ei olnud ma kordagi haige. Vahepeal tekkis mul juba tunne, et olen immuunsussüsteemi salaprojekt – teised köhisid ja nuuskasid kõrval, aga mina püsisin püsti ja liikusin rahulikult edasi.

Kuni aasta lõpus sai covid lõpuks ka minu kätte. Kõrge palavik, köha, mis kraapis hääle madalaks, ning pea, mis liikus poole päeva kaupa kuskil pilvede ja teki vahel. Ööpäeva sisse mahtus 15-16 tundi und – nii et isegi mu sisemine „ma pean ju toime tulema“ hääl vajus lõpuks vait.

Täna on neljas haiguse päev. Ja jah – mõni päev on veel minna. See ei ole enam see hetk, kus tahaks kangekaelselt edasi pingutada. Pigem koht, kus tempo on alla võetud… ja ausalt öeldes ilmselt õigel ajal.

Hommikul voodis istuli tõustes tegi päikesevalgus seinale mu silueti ja ma nägin oma soengut. Juuksed olid öö jooksul loonud kombinatsiooni Nukitsamehe vaimust ja metsiku eluslooduse vormikunstist – täiesti uue arhitektuurilise projekti. Peeglisse vaatamine oli korraks hirmutav, aga samaaegselt nii absurdne, et naer tuli peale. Elu pani siia väikese iroonilise vaheklipi. Las olla – kui paus, siis vähemalt karakteriga.

Alles siis jõudis pilk aknast välja. Lumi oli maha sadanud, tuul tegi hoovis oma ringtantsu ja talv hingas täies elus. Mina toas – kruus käes, samm aeglane, hääl kare. Väljas maailm – selge ja liikuv. Ja see kontrast ei olnud kurb. See oli ootamatult rahulik.

Sain aru, et keha ei tõmmanud mind elust välja – ta lihtsalt tõi mind tagasi kohale. Vaikselt, aga väga selgelt, umbes sellise sõnumiga: „Kui sa ise pausi ei tee, siis ma teen selle sinu eest.“ See pole karistus. Pigem kaitse.

Teotahe on endiselt alles – lihtsalt see asub hetkel teises registris. Vaiksem, sügavam, mõistlikum.

Ma ootan juba hetke, kui saan taas selga talveriided, tõstan lumelabida tolmu alt välja ja lähen hoovi – mitte kangelaslikult, vaid rahuliku jõuga, oma rütmis – puhastama seda sama lund, mida praegu akna tagant vaatan. Kasvõi koos selle metsiku Nukitsamehe soenguga. Elu võib vahepeal ka muhe olla.

Patareid on aga praegu laadimisel. On veel mõned haigepoolsed päevad ees – uni, tee, rahulik kulgemine.

Ma ei võta uude aastasse kaasa lubadust „rohkem pingutada“. Võtan kaasa lihtsama otsuse: märgata väsimust varem ja mitte lasta tempol endast üle joosta. Mitte kangelaslikult, vaid normaalselt. Inimmoodi.

Ja kui ma ühel hetkel jälle õue saan – lumeriided seljas, labidas käes, siis teen enne tööle asumist võib-olla ka ühe lumeingli. Lihtsalt niisama. Et meelde jääks, mille nimel hingata.

Edasi liigun rahulikult, oma rütmis – natuke enda üle muheledes ja täiesti ausalt iseenda vastu.

Monika Pensa / detsember 2025

Mõeldes isale, isadele, isadepäevale…

Lisa kommentaar

Selle aasta jõuludel saab 23 aastat sellest, kui mu isa enam meiega ei ole. Ta oli vaid 53. Neli aastat veel – ja ma olen sama vana kui tema oli siis, kui aeg lihtsalt… peatus.
Aga tegelikult ei ole ta kunagi päriselt läinud. Ta on mu mälestustes, mu soojades mõtetes, mis vahel täiesti ootamatult südamesse voolavad.

Olin väike plikatirts, kes oleks pidanud olema poiss – vähemalt isa lootis nii. Aga sündis hoopis üks krutskeid täis tüdruk, kelle silmad särasid ja peas küpses alati mõni uus idee.
Isa oli elektrik ja tema tööruumid olid minu lapsepõlve maagiline maailm – täis juhtmeid, kaitsmeid, põnevaid lõhnu ja põrisevaid seadmeid. Ma võisin tundideks sinna kaduda, uurida ja õppida.
Isa õpetas mind asju parandama. Mitte lihtsalt “ära tee katki”, vaid “tee õigesti.”
See “õigesti” on jäänud minusse nagu väike sisemine kompass – mitte ainult töödes, vaid ka elus.

Mäletan, kuidas vahel sai mõni elektri kaitsekork läbi kärsatatud paugu ja tossuga – ikka minu katsetuste tulemusel. Põnev ju! Aga isa ei pahandanud. Ta lihtsalt parandas mu kaose ära. Ja õpetas, kus tegin vea.
Ning vahel oli ta lohe – see hea lohe, kes lihtsalt tahab puhata ja vaikuses olla. Sest isad ka väsivad. Aga see ei tähenda, et nad oleks vähem kohal.

Kuigi meie teed mingil hetkel läksid lahku – elu viis omasoodu, ja vahele jäi pettumust, valu ning palju rääkimata sõnu – siis ometi oli seal omaette mõistmine.
Midagi jäi siiski alles. Midagi vaikset ja head, mis ei kadunud kuhugi.

Kui sündis mu esimene laps, nägin isa jälle sellisena, nagu lapsepõlvest mäletasin – silmad säramas ja süda täis rõõmu. Ta ootas alati, kui lapsega maale tulin. Alati oli tal taskus mingi maius, mis oli justkui tema viis öelda: “Mul on hea meel, et sa tulid.”
Ma tean, ta oleks olnud mu lastele imeline vanaisa.

Täna, isadepäeva eel, mõtlen sellele, mida tähendab isadus tänapäeval. Kas me ikka märkame neid mehi, kes oma laste jaoks iga päev kohal on? Kes teevad süüa, parandavad katkisi mänguasju, sõidutavad trennidesse ja kallistavad ka siis, kui maailm kisub karmiks?

Tänapäeva isad ei pea olema täiuslikud. Aga nad on erakordsed just siis, kui nad on olemas – päriselt olemas.
Kui nad kuulavad, naeravad, toetavad, vahel lihtsalt vaikivad ja lasevad lapsel olla tema ise. Need on isad, kes kasvatavad tugevaid ja tundlikke lapsi. Need on isad, kes muudavad maailma paremaks – iga väikese sammu ja iga turvalise kallistusega.

Ja isad ei ole alati vaid bioloogilised isad. Isad on ka need mehed, kes kasvatavad lapsi, kes pole nende veresugulased – aga kes on oma kohalolu, armastuse ja vastutusega veelgi vapramad ja tugevamad. Nad tõestavad, et isa olemine ei sünni geenides, vaid südames. Nad on need, kes valivad iga päev hoolimise, armastuse ja kohalolu – ja just see valik teebki neist tõelised isad.

Head isadepäeva kõigile isadele – neile, kes on meie kõrval, ja neile, kes elavad edasi meie südameis. Ning neile, kes on valinud olla isad oma südame järgi. Isa ei sünni geenides, vaid hetkedes, kus laps tunneb end armastatuna.

Kallis Isa, kui sa kusagil kuu pealt või tähtede vahelt mind näed – siis tea, et mõtlen sulle.
Kõik need juhtmed, mida me koos ühendasime, hoiavad meid siiani ühenduses. 💛

Monika Pensa / november 2025

Minu lemmik – kodune ja tervislik müsli!

Lisa kommentaar

On olemas retsepte, mis tulevad ja lähevad, ja siis on need, mis jäävad.
See müsli on minu igihaljas hommikurituaal – soe lõhn, kuldne krõbe tekstuur ja teadmine, et iga koostisosa toob kehale midagi head.
Olen seda müslit teinud juba 12 aastat ja ikka on see minu vaieldamatu lemmik.
Iga kord, kui seda valmistan, sünnib midagi ainulaadset – kord rohkem pähkleid, kord koduse õunamahla magusam puudutus, kord täiuslik kuldne toon ahjust tulles.
See on nagu hommikune rõõm purgis, mis toob päikese kasvõi kõige hallimal päeval. 

🥣 Vaja läheb:
5 dl kaerahelbeid (minu lemmik Tartu Miili oma)
4-8 spl kõrvitsaseemneid
4-8 spl päevalilleseemneid
100 g mandlilaaste
200g pähkleid (nt sarapuu-, kreeka- või india pähklid – sobivad kõik, mis parasjagu kodus on olemas)
3–8 spl mett (vastavalt maitsele) Panen ise 3 spl, mida rohkem paned, seda magusamaks müsli muutub.
1,25 dl kodust õunamahla või apelsinimahla
2 spl oliiviõli

🍯 Valmistamine:
1️⃣ Sega suures kausis kaerahelbed, seemned, mandlilaastud ja pähklid.
2️⃣ Kuumuta mesi koos mahlaga, kuni mesi on täielikult sulanud. Ära aja segu keema.
3️⃣ Kalla segu helveste hulka ja sega hoolikalt läbi. Lisa õli. Sega.
4️⃣ Laota küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile.
5️⃣ Küpseta 150°C juures 25–30 minutit, segades iga 10 minuti tagant.
⚠️ Ära kasuta kõrgemat temperatuuri – just madalam kuumus tagab mõnusa kuldpruuni krõbeduse ilma kõrbemiseta.

💫 Nipp:
Lase müslil täielikult jahtuda – siis jääb see eriti krõmps!
Naudi hommikul jogurti, piima või marjadega ja alusta päeva energiaga, mis tuleb päriselt heast toidust. 🌞

Kui soovid teada, miks see müsli on kasulik, loe edasi 👇

Kaerahelbed – täis kiudaineid, mis hoiavad kõhu täis ja veresuhkru stabiilsena. Toetavad südant ja annavad püsivat energiat.
Päevalille- ja kõrvitsaseemned – väikesed, aga vägevad! Annavad magneesiumi, tsinki ja tervislikke rasvu, mis toetavad närvisüsteemi ja immuunsust.
Mandlid ja muud pähklid – valgurikkad ja head rasvaallikad, toetavad aju ja südame tööd ning hoiavad naha säravana.
Mesi – looduslik magustaja, mis lisab maitset ja sisaldab antioksüdante.
Kodune õunamahl – toob sisse loomuliku magususe ja vitamiine, ilma lisatud suhkruta.
Oliiviõli – südamesõbralik rasv, mis aitab vitamiine paremini omastada ja annab mõnusa küpsetuslõhna.

✨ See on retsept, mis kuulub kategooriasse “päris toit”, mitte “töödeldud suhkruenergia”.
Kui seda süüa teadlikult ja mitte üle doseerida, on see üks tervislikumaid hommikualustajaid, mida endale pakkuda. 

-Monika Pensa- / 29.10.2025

Vaikne imeline äratundmine

Lisa kommentaar

Mõnikord kohtad inimest… ja siis juhtub midagi seletamatut. Mitte midagi suurt ega lärmakat – pigem just vastupidi. Vaikne, pehme klikk kuskil südames, nagu õrn lüliti, mis süttib kõige loomulikumal moel. Ja korraga on tunne, et oledki teda alati teadnud. Et see pole esimene kord, vaid lihtsalt taaskohtumine.

Selliste hetkede ilu on nende lihtsuses. Ei ole vajadust tõestada, hiilata ega kanda maske. Sa ei pea muretsema, kas oled “piisav” – sest sa oled. Täpselt sellisena, nagu oled. Ja selles on midagi erakordselt vabastavat.

See on tunne, mis mähkub ümber nagu soe tekk. Rahu, mis tekib sellest, et sa ei pea midagi seletama, sest sind mõistetakse. See on nagu kodu – mitte nelja seina tähenduses, vaid südameruum, kuhu sind päriselt lastakse sisse.

Ja siis märkad, et naeratad endamisi. Et su hing saab hetkeks kergemaks ja maailm paistab teistsuguse valgusega. Nagu uni ja ärkvelolek põimuksid kokku üheks pehmeks unistuseks. Ja sa mõtled – vau. Kui uskumatult ilus võib olla üks lihtne äratundmine.

Võib-olla polegi vaja rohkem seletada. Mõned inimesed lihtsalt ongi kingitused. Nad astuvad su ellu ja korraks peatavad aja. Ja sina tunned selle ära – sest südames on soe, rahulik ja kummaliselt kodune.

Monika Pensa / september 2024

Rõõm ei tule täiuslikkuse järel, vaid elab ka poolikute hetkede sees

Lisa kommentaar

Paar päeva tagasi jäi mu mõtetesse kummitama üks lause, mida kuulsin podcastist:
„Rõõm ei tule iseenesest siis, kui kõik on sinu jaoks ideaalne, vaid pigem on rõõm see, mis teeb keerulised ja väljakutsuvad ajad elamisväärseteks.“

See pani mind peatuma. Kui tihti me ootame rõõmu nagu külalist, kes võib tulla alles siis, kui kõik on perfektne – toad korras, mured lahendatud ja hing kerge. Aga elu ei ole selline. Elu on pigem poolik tass kohvi, lauale ununenud paberi­virn ja vahepeal ka pisarad, mis ootamatult silma tungivad.

Ja ometi… rõõm ei jää nende taha kinni. Ta on nagu päikesekiir, mis oskab end pressida läbi kõige kitsamate pragude. Ta tuleb siis, kui kõige vähem ootad – läbi lapse naeru, läbi tuule, mis toob sügisesse päeva karge värskuse, või läbi muusika, mis suudab korraks tõsta hingest raskuse.

Rõõm ei vaja ideaalsust. Ta vajab ainult seda, et me lubaksime tal end puudutada.
Mõnikord ongi see kõige suurem tarkus: mitte oodata, et kõik muutuks täiuslikuks, vaid näha täiuslikkust nendes hetkedes, mis elavad ka segaduse ja kurbuse sees.

Sest lõpuks on rõõm see, mis teeb rasked ajad kantavaks ja toob pimedusse valguse. Ja vahel piisabki, kui lihtsalt natuke rohkem lubame tal olla.

– Monika Pensa – / september 2025

Augustiõhtu teine algus

Lisa kommentaar

Kujuta ette augustiõhtut, kus õhk on veel soe, aga juba aimub sügisest värskust. Taevas sillerdab viimastes roosades toonides ja tähed koguvad end vaikselt kokku, et alustada oma igivana valvet. Õhus on midagi pidulikku, nagu maailm valmistuks vaikseks imeks. Lindude laul on vaibunud, kuid kauguses siristab rohutirts, ning nende helidesse seguneb lõhn, mis hoiab koos nii lillede õrnust kui mulla magusust.

Sellisesse hetke mahub tsitaat, mis mind täna kõnetas: „Mis oleks, kui kohtuks teist korda uuesti nagu esimest korda elus…“. See küsimus jääb hinge helisema nagu väike hõbekell, mis ei taha vaibuda. Mis siis oleks, kui inimene, kelle teed kord sinu omadega põimusid ja siis lahku läksid, seisaks ühel õhtul jälle su ees – ilma mineviku varjudeta, ilma ootusteta, ilma mälestuste raskuseta?

Kas süda lööks sama kiirelt nagu esimesel korral? Kas silmad märkaksid nüüd rohkem – pilgu sügavust, naeru varju silmanurgas, hääle kõla, mis juba tookord hinge puudutas, aga millest alles nüüd päriselt aru saad? Võib-olla oleks see hetk nagu kevadine esimene õis või sügisene esimene lumehelves – tuttav ja samas täiesti uus.

Ja ehk ongi selles väike maagia: et elu oskab pakkuda meile kordusi, mis pole iial samasugused. Ta paneb meie teele samad hinged, aga iga kord uue valguse ja uue hingamisega. Nii sünnibki võimalus – kohtuda, tunda, imestada, jälle ja jälle, justkui esmakordselt.

Augustiõhtu rahus tundub, et tähed teavad midagi, mida meie veel ei tea. Nende kauge valgus sosistab, et igas lõpuks näivas loos peitub algus. Et südame sügavuses on võimalik kohtuda uuesti – mitte ainult teise inimesega, vaid ka iseendaga. Ning võib-olla ongi elu kõige kaunim ime see, et sama pilk, sama hääl, sama hing võib ühel päeval tunduda sulle nii tuttav ja samas täiesti uus.

Ja kui vaikselt silmad sulged, siis võib hetkeks tunduda, et tähed vilguvad sulle vastuseks. Et kuskil, ajast ja ruumist väljaspool, on juba paika pandud see uus algus, see teine kord, mis saab olema nagu esimene – ja võib-olla veelgi imelisem. 

Monika / August 2025

Augustiöö

Lisa kommentaar

Öö laskus üle heinamaa nagu soe tekk, mis oli õrnalt sügisehõnguline, aga siiski veel suve magusalt läbi imbunud. Täiskuu kiikas üle puulatvade, silmis vallatu säde, justkui teaks ta saladusi, mida ainult ööle sosistatakse.

Kastene rohi hellitas mu paljaid jalgu, kui istusin ja vaatasin taevasse. Õhk oli täis lahkumise ja ootuse segunemist, justkui viimane kallistus enne teekonda, mida ei oska veel kirjeldada. Esimene langev täht sähvatas – kiire ja uljas nagu naer läbi pisarate. „Oo, see oli minu oma!“ muigasin ja panin soovi teele. Teine täht kukkus justkui kiuste nii lähedale, et oleksin vandunud, et kuulsin väikest plõksu kuskil põõsas.

„Kui sa kuskil oled…“ sosistasin mänguliselt, pilgu tähtedesse lukustades, „…siis tea, et ma ei oota sind ainult – ma unistan sinust iga kord, kui kuu tõuseb.“

Ja tähed langesid edasi. Mõni tormakas ja särav nagu kirg, mõni õrn ja aeglane nagu igatsus. Mõned tõsised ja väärikad, teised nagu ülemeelikud lapsed, kes tahavad lihtsalt naerda.

Siis, täiesti ootamatult, süttis taevas korraga kolm tähte samal teel. Mitte juhuslikult, vaid nagu hoolikalt kirjutatud vastus. Ma tundsin seda oma südames enne, kui jõudsin seda mõistusega seletada – midagi oli teel. Midagi, mille poole mu unistused olid juba ammu teed sillutanud.

Öö oli täis igatsust ja lubadusi, aga ka seda veidrat, seletamatut rõõmu, mis tekib siis, kui tead – kuskil, keegi, mõtleb sulle täpselt samal hetkel.

-Monika Pensa- / august 2025