Silt: monikapensablog

Karulaugusool

Lisa kommentaar

Karulauk (Allium ursinum), rahva seas tuntud ka kui metsik küüslauk, on üks esimesi kevadisi vitamiinipomme, mida looduses kohtab. Legend räägib, et karud, ärgates oma talveunest, otsivad just karulauku, et keha turgutada ja jõudu taastada – sealt pärinebki selle väeka taime nimi: karulauk.

Kui karulauk on käes, on seda sageli rohkem, kui korraga ära tarvitada jõuab. Siis on aeg teha talvevarusid – ja üks lihtsamaid ning maitsekamaid viise karulaugu säilitamiseks on karulaugusool. See maitseüllataja sobib võileivale, keedumunale, grillitud roogadele ja salatitele.

Kujuta ette: kasvuhoonest nopitud soe, mahlane tomativiil krõbeda leivakääru peal, millele raputad veidi karulaugusoola… Lihtne, aga nii taevalik.

Retsept: Karulaugusool

Koostisosad:

  • 200 g värsket karulauku 
  • 400 g jämedat meresoola
    (mina kasutasin roosat Himaalaja soola – see lisab imeilusa visuaalse nüansi. Kui jätad mõned kristallid kergelt purustamata, jääb tulemus eriti looduslähedane ja ilus)

Valmistamine:

  1. Pese karulauk hoolikalt ja kuivata.
  2. Tükelda karulauk jämedalt.
  3. Lisa karulauk ja sool blenderisse või köögikombaini.
  4. Töötle segu ühtlaseks massiks – mass muutub erkroheliseks ning kogu köök täitub karulaugu värske aroomiga.
  5. Laota saadud segu küpsetuspaberile õhukese kihina ning lase kuivada: kas toatemperatuuril 1-2 päeva, või ahjus madalal kuumusel (kuni 40-50 °C), uks pisut avatud, aeg-ajalt segades.
  6. Kui mass on täiesti kuiv, purusta see taas soolaks – uhmris või köögikombainis.
  7. Säilita sool õhukindlas purgis kuivas kohas. Parim kasutada kuni 6-12 kuu jooksul.

Et sool säiliks värske ja maitse püsiks

Kui karulaugusool valmis, pane ta korralikult suletavasse purki. Sobivad hästi klaaspurgid või tiheda kaanega toidukarbid.

Hoiusta kuivas ja jahedas, eemal päikesevalgusest ja niiskusest – need on karulaugusoola suurimad vaenlased.

Heades tingimustes püsib sool hea kuni aasta. Kui aga märkad, et see on muutunud tükiliseks, niiskeks või ebatavaliselt lõhnavaks, on tõenäoliselt purki pääsenud niiskus – ja siis on aeg sellest loobuda. Hallituse ilmnemisel tuleb sool kindlasti ära visata ning purk korralikult puhastada.

Karulaugumassi kuubikud – roheline varasalv sügavkülmas

Kui karulauku on eriti rohkelt, on imelihtne purustada see lihtsalt pastaks, jagada jääkuubikuvormi ja külmutada.

Neid väikesi rohelisi kuubikuid saab aastaringselt kasutada:

  • kastmetes ja suppides,
  • pestodes,
  • või näiteks kiireks karulauguvõiks segatuna.

 Karulaugumaitseline toorjuustu-või

Siin on üks võluvalt lihtne ja ülimaitsev retsept:

  • 200 g Philadelphia toorjuustu
  • 100 g pehmet võid
  • 1 kuubik karulaugumassi, tibake karulaugusoola

Sega kõik ühtlaseks kreemiks ja naudi röstsaial, küpsisel, ahjukartulitel või grillroogade kõrval. See on kevad taldrikul – iga kord, kui seda kasutad.

Inspireeru – ürtide maailm on lõputu

Kui karulaugusool on kord käpas, võib vabalt edasi katsetada. Sama meetod töötab suurepäraselt ka teiste ürtidega: basiiliku, tilli, tüümiani, peterselli või rosmariiniga.

Basiilikusool sobib salatitele ja pastadele, tillisool teeb imet kalaga. Iga ürt toob oma iseloomu, oma hetke ja oma mälestuse.

Ja kuigi karulaugupesto on samuti omaette tegija, siis…
las see jääb teiste superinimeste salasalvedesse. 😉

-Monika Pensa- /juuli 2025

Ma ainult hetkeks peatun siin ja ütlen välja ainult seda, mida ma ise sooviksin kuulda

Lisa kommentaar

Olen kihutanud. Aastaid. Nagu oleksin olnud osa kiirrongist, millel ei lubata peatuda. Sest kui sa seisma jääd, oled nõrk. Kui sa hinge tõmbad, oled laisk. Kui sa tahad lihtsalt olla, tundub, nagu poleks sa piisav.

Aga mina olen peatunud. Õppinud. Kasvanud.
Ma ei häbene enam neid vaikseid hetki, kus panen silmad kinni ja lihtsalt hingan. Ma ei pea kogu aeg tõestama, et ma jaksan. Sest ma tean, et jaksan – isegi rohkem, kui tihti peaks.

Olen oma olemuselt tugev. Seda pole alati kohe näha, eriti kui arvestada, et mu nääpsu kasv ei pruugi esmapilgul kellelegi erilist muljet avaldada. Aga ma tean, mis jõud mu sees elab. Vanaema on alati öelnud, et igaüks kannab täpselt nii palju, kui tema kandmiseks antud on. Ja mulle on seda antud aga mind on ka õnnistatud… nii kannatlikkuse kui südikusega.

Ent see, mis teeb mind tõeliselt minuks, on miski muu – ma olen romantik ja parandamatu optimist. See tähendab, et ka kõige hallimas, kõledamas ajas märkan ma ikka seda üht sädet. See sädemevihk, mis mõnel teisel jääb märkamata, annab mulle jõudu. Midagi seal soojendab mu sisemust, justkui universum sosistaks mulle: „Veel on ilu. Veel on põhjust uskuda. Veel on armastus kuskil peidus.“

Ma tean, et minu positiivsus ei ole kõigile sobiv. On neid, kellele see tundub liiga palju. Kes ei oska sellega midagi peale hakata. Aga ma ei kavatse seda endas vaigistada. Sest see ei ole teesklus. See on mu olemus. Mu vastupanu, mu leppimine, mu lootus. Ma olen tulnud läbi tuulte, aga ikka silmad säramas. Ja nüüd, kui ma peatun korraks ja ütlen endale need sõnad, mida olen kaua igatsenud kuulda… siis ma ei tee seda uhkelt. Ma teen seda hellalt. Tasakesi. Armastavalt.

Sest minevikus ma ei julgenud unistada. Mõtlesin, et see on kellegi teise luksus, kellegi teise elu osa. Aga nüüd… nüüd on need unistused tagasi. Mitte ainult öösiti peitumas, vaid päevavalges julgelt nähtaval. Ja see pole isekas. See on elus olemine. See on julgus elult midagi ilusat soovida. Soovida… ja samal ajal edasi kõndida.

Ma ainult hetkeks peatun siin. Nagu seisaks metsa äärel või kuskil järve piiril.
Korraks lihtsalt olen. Ja see hetk on püha.
Sest see on minu oma. Ja sellest piisab.

Monika Pensa / juuli 2025

Juulikuu positiivsed mõtteterad

Lisa kommentaar

🐞“Olgem tänulikud inimestele, kes meid õnnelikuks teevad; nad on imelised aednikud, kes panevad meie hinge õitsema.”
-Marcel Proust-

🐞“See muudab teie elus palju, kui jääte positiivseks.”
-Ellen DeGeneres-

🐞”Usu, et saad ja sa oled juba poolel teel.”
-Theodore Roosevelt-

🐞”Ebatäiuslikkus on ilu, hullus on geniaalne ja parem on olla täiesti naeruväärne kui täiesti igav.”
-Marilyn Monroe-

🐞”Sinust piisab täpselt sellisena, nagu sa oled.”
-Meghan Markle-

🐞”Sa ei saa muuta seda, mis sa oled, vaid seda, mida teed.”
-Philip Pullman-

🐞Mida vanemaks saad, seda rahulikumaks muutud. Vananedes mõistad kui palju tähelepanu oled pööranud mõtetutele asjadele. 

🐞”Ma lihtsalt arvan, et õnn on see, mis teeb sind ilusaks. Õnnelikud inimesed on ilusad.”
-Drew Barrymore-

🐞 Mõnikord parim, mida saame teha on mitte mõelda, mitte imestada, mitte imetleda ja mitte pettuda.

🐞 Lihtsalt hingata ja igale olukorrale on olemas parim lahendus.

🐞 “Sa pole kunagi liiga vana, et seada uut eesmärki või unistada uuest unistusest.” -C.S. Lewis-

🐞 Tehke kõike, aga laske sellel endale ka rõõmu valmistada.” -Walt Whitman-

🐞 “Mõelge elu ilust.Vaadake tähti ja kujutlege end nendega koos tantsimas.” -Marcus Aurelius-

🐞 “Kujutage ette mis juhtuks, kui me kõik oleksime piisavalt julged, et uskuda oma võimetesse, olla pisut ambitsioonikamad? Ma arvan, et maailm muutuks.” -Reese Witherspoon-

Minu kohtingud on nagu parklas parkimiskoha leidmine

Lisa kommentaar

Sõidan oma südame-Mersuga kohtingute parklasse, täis lootust ja entusiasmi. Võib-olla seekord veab? Äkki on vabanenud mõni ideaalne koht, otse sissepääsu juures, kuhu mahub just minu eluparkija? Aga mida ma näen? Kõik paremad kohad on juba võetud! Seal nad on – paarid, kes on end mõnusalt sisse seadnud, nagu autod, mis seisavad ideaalselt oma joonte vahel.

Jään lootusrikkalt tiirutama. Siin-seal on vabu kohti, aga… üks on sinise sildiga, teine on nii kitsas, et sinna mahuks vaid jalgratas, ja kolmas on kuskil nii kaugel, et sinna parkides peaksin kaasa võtma matkasaapad ja taskulambi.

Ja siis juhtub see, mis alati juhtub – just kui arvan, et olen leidnud ideaalse vaba koha, ilmub kuskilt keegi ja libiseb täpselt minu nina alt sinna sisse. No muidugi! Tõenäoliselt keegi, kes just hetk tagasi veel ei teadnudki, et parkida tahab.

Siis tuleb 2024. aasta tarkusetera – oota parklast lahkumisega! Ehk siis, pole vaja paaniliselt otsida ja ringi tuisata. Parem rahune, pane raadio mängima, naudi hetke ja vaata, mis saab. Sest vahel peab lihtsalt kannatlik olema – varem või hiljem lahkub keegi oma kohalt ja avaneb täpselt see ideaalne parkimiskoht, mida ootasin. Ja see on minu!

Nii et kui kõik tundub võetud või valesti paigutatud, siis tea – õigel hetkel avanevad parklad ja südamed. Ja siis jääb üle vaid rahulikult sisse sõita ja nautida. 

Monika Pernsa/ August 2024

Lugu minust

Lisa kommentaar

Mõni aasta me kasvame, mõni aasta me murdume, mõni aasta me õitseme. Elu voolab kui jõgi – kord rahulik ja selge, kord tormine ja segane. Kuid alati edasi. Ma pole enam see, kes olin viis aastat tagasi. Ma olen muutunud, kasvanud, õppinud. Mõned haavad on paranenud, mõned unistused on täitunud ja mõned uued alles tärkavad.

Ma olen andnud lubaduse. Lubaduse iseendale. Sellel aastal ei lase ma end kaotada muremõtete või kahtluste rägastikku. Sellel aastal olen ma enda elemendis – lihtsalt õnnelik. Olles see, kes ma olen, kartmata, varjamata, armastades.

Õnn ei ole alati suured saavutused või ideaalne elu. Õnn on hetked – need, mis panevad südame kiiremini põksuma, mis toovad silma sära ja hinge rahu. Need hommikud, mil päike paitab õrnalt nahka. Need hetked, mil naer kõlab siiralt ja südamest. Need korrad, kui tunnen, et olen täpselt seal, kus pean olema.

Ma olen siin ja praegu. Ja ma valin olla õnnelik.

See on lugu minust.

Emadus – mu elu suurim tiitel

Lisa kommentaar

On üks tiitel, milleks ei saa kandideerida, ei saa õppida, ei saa ette valmistuda. See tuleb vahel ootamatult, vahel igatsetult. Ta tuleb ja jääb. See on emadus.

Ma olen ema. Kolmele. Ja iga kord, kui seda endale ütlen, käib mu seest soe värin läbi. Mitte sellepärast, et see oleks kerge… vaid sellepärast, et see on kõige suurem, mida elu mulle on kinkinud.

Emadus pole ainult beebilõhn ja magusad musid uneajal. See on ka ööd, mil uni jääb tulemata, sest kellegi palavik ei lange. See on väsimus, mida ei saa mõõta, ja hirm, mida sa ei julge kellelegi öelda. See on küsimused, millele ei oska alati vastata. See on hetk, mil tunned end väikese ja ebapiisavana… ja ometi sa tõused, sest nemad vajavad sind.

Aga oh, kui palju ilu selles teekonnas on. Esimene “emme” – see kõlab nagu laul, mida ei unusta iial. Esimesed sammud, väiksed sõrmed sinu käes, esimesed joonistused, millel sul on sinised juuksed ja roosad silmad – sest nende maailmas oled sa alati imeline.

Emadus on avastusretk. Mitte ainult lapsele, vaid ka mulle. Nad on õpetanud mulle elust rohkem, kui ükski koolitund või raamat. Nad on näidanud, kuidas nutta ilma häbita, kuidas naerda kogu hingest ja kuidas igatseda, isegi kui sa oled vaid korraks ära.

Me kasvame koos. Mina inimesena, nemad isiksustena. Olen kogenud piiritut rõõmu ja sügavat kurbust. Olen pidanud leppima sellega, et alati ei lähe kõik nii nagu unistasin. Ja ikka ja jälle olen tundnud tänu, et just need kolm hinge valisid minu. Et nemad otsustasid: see naine siin – tema saab meie emaks.

See on midagi püha. Midagi, mida ei saa mõõta materiaalses maailmas. Emadus on mu südamel kõige tähtsam tiitel, ja igal emadepäeval, kui vaatan oma lapsi – igaüht neist eraldi ja kõiki koos -, saan aru: nad on mu elu suurim lugu.

Tänan teid, mu kallid. Aitäh, et olete olemas. Aitäh, et valisite just minu.

– Monika Pensa- / Mai 2025

Jaapani Armastuslugu

Lisa kommentaar

Olla olemas üks vana Jaapani legend, mis räägib armastusest, mis trotsib isegi saatust.

Päike ja Kuu olid armunud. Päike põles igatsusest, Kuu helendas igatsedes – alati teineteist taga ajades, kuid igavesti lahus. Nende tee oli määratud kulgema vastandlikes suundades, nende kohtumised vaid kaduvad varjud silmapiiril.

Kuid jumal, nähes nende lõputut igatsust, halastas ning lõi varjutuse – hetke, mil Päike ja Kuu võisid pimeduses üksteist puudutada. Sel lühikesel ajahetkel sulasid nad ühte, embasid ilma sõnadeta, vaikuses, mis rääkis rohkem kui tuhat luuletust. See oli hetk, kus universum hoidis hinge kinni, tunnistades igavikulise armastuse tõelist olemust.

See lugu on meeldetuletus, et ükski armastus ei ole tegelikult võimatu. Armastust ei mõõdeta kauguse järgi, vaid pühendumuse, ootuse valu ja vaikse tõotuse kaudu. See on teadmine, et isegi lahus olles võivad hinged olla üks – truud oma tunnetele, truud üksteisele.

Ja nii on iga varjutus armastuse kinnitus, universumi kirjutatud luulerida. See on meeldetuletus, et isegi tähed trotsivad saatust, et puudutada teineteist – isegi kui vaid ühe hingetuks võtva hetke jooksul.

Monika Pensa / Märts 2025

Maikuu positiivsed mõtteterad

Lisa kommentaar

☀️Meil kõigil on oma lugu, kus on olnud hetki, mis on meid muutnud.

☀️ “Ainult pimeduses näete tähti.” 
-Martin Luther King, Jr. –

☀️“Ühest küünlast saab süüdata küünlaid ja küünla eluiga ei lühene. 
Õnn ei vähene kunagi jagades.” 
-Buddha-

☀️”Ma olen õppinud, et inimesed unustavad, mida sa ütlesid, inimesed unustavad, mida sa tegid, kuid inimesed ei unusta kunagi, kuidas sa neid tundma panid.”  -Maya Angelou-

☀️”Meil kõigil on kaks elu. Teine algab siis, kui mõistame, et meil on ainult üks.” 
-Konfutsius-

☀️”Oma teekonnal unistuste poole olge valmis silmitsi seisma oaaside ja kõrbetega. Mõlemal juhul ärge katkestage.”
-P. Coelho-

☀️“Jälgige varblasi- nad ei tea, mida nad järgmisel hetkel teevad. Elagem sõna otseses mõttes hetkest hetke.” -Mahatma Gandhi-

☀️Positiivseks jäämine ei tähenda, et kõik läheb hästi. Pigem tähendab see seda, et teiega on kõik korras olenemata sellest, kuidas asjad lähevad.

☀️”Olge alati esmaklassiline versioon iseendast, mitte kellegi teise teisejärguline versioon.” 
-Judy Garland-

☀️”Mis iganes teid praegu murelikuks teeb – unustage see. Hingake sügavalt sisse, jääge positiivseks ja teadke, et asjad lähevad paremaks.” 

☀️”Kui teile ei meeldi tee, mida kõnnite, alustage teise tee sillutamist.”
-Dolly Parton-

☀️„Täiusliku elu elamiseks peame jätkuvalt looma oma elust seda, mis on järgmine. Ilma unistuste ja eesmärkideta pole elamist, vaid lihtsalt eksisteerimine ja see pole põhjus, miks me siin oleme.”
-Mark Twain-

☀️“Kõik positiivsed muutused ei tundu alguses positiivsed.” 
-S. C. Lourie-

☀️”Kõik meie unistused võivad täituda kui meil on julgust nende poole püüelda.” 
-Walt Disney-

☀️”Mida sügavalt te teist elu puudutate seda rikkalikum on teie elu.”
-Sadhguru-

Kui kevad end vaikselt avab

Lisa kommentaar

Ühel varahommikul, kui maailm alles haigutab ja öine kaste muru õrnalt embab, hiilib kevad vaikselt tagasi. Mitte kärarikkalt ega käskivalt, vaid tasa – otsekui sosistades: “Ma olen siin. Jälle.”

Õhus hõljub lubadusi – lindude laul keerleb nagu pehme meloodia läbi aknaprao, kus päike sirutab oma esimesi kuldseid sõrmi. Liblikad, justkui värvilised unenäod, tantsivad üle õite, mis on ärganud pikaaegsest talveunest. Kirsipuud puhkevad õide nagu armastus, mis ootamatult kirja saab – äkiliselt, julgelt, südant liigutavalt.

Kõikjal on elu. Kõikjal on lootus.
Süda tuksub justkui veidi kergemalt, silmad märkavad rohkem ilu. Jalutades mööda metsateed, kus vanad puud kannavad rohekaid salle, on kerge unustada argimured ja lubada endale mõtisklus: “Mis siis, kui kõik ongi võimalik? Just nüüd, just kevadel?”

Sest kevad ei ole pelgalt aastaaeg, see on tunne.
See on ärkamine. See on hetk, mil armastus tõstab taas pead, mil süda avab end uutele algustele, mil igatsus sulab julguseks.

Võib-olla just nüüd armud sa uuesti elusse, iseendasse või kellegi silmadesse, mis peegeldavad suviseid päikeseloojanguid.

Sest kevad on ka romantika – mitte ainult kahe inimese vahel, vaid inimese ja maailma vahel. See on soe pilk, ootamatu naeratus, sõrmed, mis libisevad läbi pehme rohu. See on hetk, kus aeg peatub ja kõik tundub ühtäkki… õigesti paigas.

Nii algabki kevad – mitte kalendris, vaid su sees.
Mine välja. Sule silmad. Kuula.
Sa kuuled teda. Ta sosistab sulle: “Tere tulemast tagasi, elu.”

– Monika Pensa- / Aprill 2025

Tants tähtede all

Lisa kommentaar

Kõik tähed taevas olid justkui ühel meelel – täna oli see õhtu, mil kogu universum pidi nägema nende ilu ja graatsiat. Öö musta sametkatte all sädelesid nad oma kõige kaunimates kleitides, mis olid nagu unistuste kangaist kootud. Mõne tähe kleit meenutas kuldset päikesekiirt, mõnel oli see hõbedase härmatise sarnane, mõnel aga sillerdas see sinise või roosaka helgina. Iga kleit oli isemoodi, kuid kõik võrdselt lummavad.

Keset seda tähetantsu seisis Kuu, taeva majesteetlik isand. Ta valvas oma pilguga taevalaotust, jälgides tähelepanelikult iga liigutust, iga säravat sädet. Tähed keerlesid ja põimusid graatsilistes tantsusammudes, nende liikumine oli sama sujuv kui aeglaselt mööduv tuulehoog.

Tähed naeratasid üksteisele, jagasid sõbralikult tantsupartnereid ja pakkusid soojust, mida isegi lõputu öövaikus ei suutnud summutada. Õhk oli täidetud naeruga, mis kaja kombel kogu universumi täitis. Nende tantsus peitus ilu ja lootus, igavene unistus, et ehk just nemad püüavad Kuu isanda tähelepanu ja leiavad tee tema südamesse.

Õhus oli armastust rohkem kui kunagi varem. See oli armastus, mis peegeldus igas sädeluses, igas naeratuses ja igas lootust täis pilgus. Tähed ei tantsinud üksnes enda pärast – nad tantsisid elu, armastuse ja valguse nimel.

Kuu vaatas ja imetles. Talle oli tähtede tants alati olnud imeline, kuid täna, just täna, oli midagi erilist. Tema pilk püsis kauem ühe väikese tähe peal, kelle kleit ei olnud kõige silmatorkavam ega tema sammud kõige keerulisemad. Kuid see täht säras siiralt, nagu päikesekiir keset öövaikust.

Ja siis juhtuski see, mida kõik tähed olid lootnud Kuu isand pööras oma valguskülge, tema kuma puudutas seda tähte õrnalt, justkui märkides, et tema tants oli täna kõige erilisem.

Tants taevas kestis edasi, kuid see väike täht säras nüüd veelgi heledamalt. Tema süda oli täis armastust, ja taevas, mis juba oli kaunis, muutus tema siirast särast veelgi helgemaks.

-Monika Pensa-

aprill/2021