Kõik tähed taevas olid justkui ühel meelel – täna oli see õhtu, mil kogu universum pidi nägema nende ilu ja graatsiat. Öö musta sametkatte all sädelesid nad oma kõige kaunimates kleitides, mis olid nagu unistuste kangaist kootud. Mõne tähe kleit meenutas kuldset päikesekiirt, mõnel oli see hõbedase härmatise sarnane, mõnel aga sillerdas see sinise või roosaka helgina. Iga kleit oli isemoodi, kuid kõik võrdselt lummavad.

Keset seda tähetantsu seisis Kuu, taeva majesteetlik isand. Ta valvas oma pilguga taevalaotust, jälgides tähelepanelikult iga liigutust, iga säravat sädet. Tähed keerlesid ja põimusid graatsilistes tantsusammudes, nende liikumine oli sama sujuv kui aeglaselt mööduv tuulehoog.

Tähed naeratasid üksteisele, jagasid sõbralikult tantsupartnereid ja pakkusid soojust, mida isegi lõputu öövaikus ei suutnud summutada. Õhk oli täidetud naeruga, mis kaja kombel kogu universumi täitis. Nende tantsus peitus ilu ja lootus, igavene unistus, et ehk just nemad püüavad Kuu isanda tähelepanu ja leiavad tee tema südamesse.

Õhus oli armastust rohkem kui kunagi varem. See oli armastus, mis peegeldus igas sädeluses, igas naeratuses ja igas lootust täis pilgus. Tähed ei tantsinud üksnes enda pärast – nad tantsisid elu, armastuse ja valguse nimel.

Kuu vaatas ja imetles. Talle oli tähtede tants alati olnud imeline, kuid täna, just täna, oli midagi erilist. Tema pilk püsis kauem ühe väikese tähe peal, kelle kleit ei olnud kõige silmatorkavam ega tema sammud kõige keerulisemad. Kuid see täht säras siiralt, nagu päikesekiir keset öövaikust.

Ja siis juhtuski see, mida kõik tähed olid lootnud Kuu isand pööras oma valguskülge, tema kuma puudutas seda tähte õrnalt, justkui märkides, et tema tants oli täna kõige erilisem.

Tants taevas kestis edasi, kuid see väike täht säras nüüd veelgi heledamalt. Tema süda oli täis armastust, ja taevas, mis juba oli kaunis, muutus tema siirast särast veelgi helgemaks.

-Monika Pensa-

aprill/2021