Paar päeva tagasi jäi mu mõtetesse kummitama üks lause, mida kuulsin podcastist:
„Rõõm ei tule iseenesest siis, kui kõik on sinu jaoks ideaalne, vaid pigem on rõõm see, mis teeb keerulised ja väljakutsuvad ajad elamisväärseteks.“
See pani mind peatuma. Kui tihti me ootame rõõmu nagu külalist, kes võib tulla alles siis, kui kõik on perfektne – toad korras, mured lahendatud ja hing kerge. Aga elu ei ole selline. Elu on pigem poolik tass kohvi, lauale ununenud paberivirn ja vahepeal ka pisarad, mis ootamatult silma tungivad.
Ja ometi… rõõm ei jää nende taha kinni. Ta on nagu päikesekiir, mis oskab end pressida läbi kõige kitsamate pragude. Ta tuleb siis, kui kõige vähem ootad – läbi lapse naeru, läbi tuule, mis toob sügisesse päeva karge värskuse, või läbi muusika, mis suudab korraks tõsta hingest raskuse.
Rõõm ei vaja ideaalsust. Ta vajab ainult seda, et me lubaksime tal end puudutada.
Mõnikord ongi see kõige suurem tarkus: mitte oodata, et kõik muutuks täiuslikuks, vaid näha täiuslikkust nendes hetkedes, mis elavad ka segaduse ja kurbuse sees.
Sest lõpuks on rõõm see, mis teeb rasked ajad kantavaks ja toob pimedusse valguse. Ja vahel piisabki, kui lihtsalt natuke rohkem lubame tal olla.
– Monika Pensa – / september 2025
monikapensa.blog – ilu, elu ja eheduse puudutus 