Mõnikord kohtad inimest… ja siis juhtub midagi seletamatut. Mitte midagi suurt ega lärmakat – pigem just vastupidi. Vaikne, pehme klikk kuskil südames, nagu õrn lüliti, mis süttib kõige loomulikumal moel. Ja korraga on tunne, et oledki teda alati teadnud. Et see pole esimene kord, vaid lihtsalt taaskohtumine.
Selliste hetkede ilu on nende lihtsuses. Ei ole vajadust tõestada, hiilata ega kanda maske. Sa ei pea muretsema, kas oled “piisav” – sest sa oled. Täpselt sellisena, nagu oled. Ja selles on midagi erakordselt vabastavat.
See on tunne, mis mähkub ümber nagu soe tekk. Rahu, mis tekib sellest, et sa ei pea midagi seletama, sest sind mõistetakse. See on nagu kodu – mitte nelja seina tähenduses, vaid südameruum, kuhu sind päriselt lastakse sisse.
Ja siis märkad, et naeratad endamisi. Et su hing saab hetkeks kergemaks ja maailm paistab teistsuguse valgusega. Nagu uni ja ärkvelolek põimuksid kokku üheks pehmeks unistuseks. Ja sa mõtled – vau. Kui uskumatult ilus võib olla üks lihtne äratundmine.
Võib-olla polegi vaja rohkem seletada. Mõned inimesed lihtsalt ongi kingitused. Nad astuvad su ellu ja korraks peatavad aja. Ja sina tunned selle ära – sest südames on soe, rahulik ja kummaliselt kodune.
Monika Pensa / september 2024
monikapensa.blog – ilu, elu ja eheduse puudutus 