Ma pole siia juba päris tükk aega midagi kirjutanud. Mitte et mõtted oleksid otsa saanud. Oh ei, neid jagub mul endiselt rohkem, kui vahel ise ära mahutada oskan! Aga eks elu kipub oma tegemiste ja toimetustega vahele tulema ning nii jäävadki mõned armsad asjad märkamatult tagaplaanile. Ometi olen kirjutamisest puudust tundnud. Sellest mõnusast omaette olemisest, kui saab lasta mõtetel uitama minna ja vaadata, kuhu nad lõpuks välja jõuavad. Vahel sünnib sellest midagi sügavamat, vahel lihtsalt mõni vallatu mõttekäik, mille peale endalgi muie suule tuleb. Sest olgem ausad, päris maailmas tuleb meil niigi suurem osa ajast kahe jalaga kindlalt maa peal seista. On kohustused, mured ja kõik need muud tõsised asjad, mis oma tähelepanu nõuavad aga kirjutades saab korraks argipäeva ukse enda järel kinni tõmmata ning minna sinna, kus kujutlusvõimel pole piire. Ja mina olen ikka arvanud, et natuke maagiat ning paras ports huumorit kulub elus marjaks ära. Muidu võib juhtuda, et võtame end ühel päeval nii tõsiselt, et isegi peegelpilt ei julge enam naeratada.

Aga vahepeal on märkamatult kätte jõudnud oktoober. Suvi on oma viimased soojad päevad kokku korjanud, meile lehvitanud ja kuhugi kaugemale rännanud. Alles see oli, kui õhtud venisid pikaks, aknad seisid hiliste tundideni pärani ning õhus hõljus see mõnus suvine kergus. Nüüd on hommikutel hoopis teine nägu. Õhk on karge, põsed saavad esimesed jahedad paid ning õue minnes tekib juba tahtmine sall kaela sättida. Eks suvest ole alati natuke kahju loobuda. Temas on midagi nii muretut ja vaba, et tahaks sellest veel viimastki soojust peopesade vahele püüda. Aga aastaaegadel on oma kombed ja sügis ei küsi kunagi, kas me oleme tema tulekuks valmis, sest tema lihtsalt saabub ja veel millise uhkusega! Kuldne, merevaigukollane, sügavpunane ja kõik need toonid, millele ei oskagi õiget nime anda. Puud seisavad oma uhketes rüüdes, justkui oleks terve suve salaja selleks suureks etteasteks valmistunud. Mõni on end ehtinud pealaest jalatallani, teine on juba pool garderoobi tuulele loovutanud. Tuul aga ei lase end kaks korda paluda, haarab mõne lehe kaasa, keerutab sellega õhus paar vallatut piruetti ja saadab siis järgmisega tantsupõrandale. Mõni leht hõljub alla nii aeglaselt, nagu kaaluks veel, kas ikka tasub oksast lahti lasta. Teine lendab uljalt, justkui oleks terve suve just seda hetke oodanud. Ja mina vaatan seda kõike ning mõtlen, et küll see loodus ikka oskab! Isegi hüvastijätud teeb ta ilusaks.

Esimesed öökülmadki on juba maapinda puudutanud. Hommikuti on rohulibled kaetud õrna härmatisega ning päikesetõusus sillerdab maa, nagu oleks keegi öösel salaja peotäie pisikesi teemante laiali puistanud. Need kaovad küll esimeste soojemate päikesekiirtega, aga just see teebki vaatepildi eriliseks. Mõni ilus hetk kestab vaid viivu ja kui õigel ajal ei märka, ongi ta läinud. Ja siis need sügisööd…

Olete tähele pannud, kui kirkalt tähed praegu säravad? Mulle tundub, et nad on sügise saabudes kuidagi eriti elavaks muutunud. Vilguvad ja sillerdavad seal kõrgel, nagu oleks taevalaotuses alanud üks suur pidu. Või äkki on neil hoopis külm? No mõelge ise, terve öö oma õhukestes sillerdavates kleitides seal kõrgel tantsida! Pole siis ime, et nad nõnda värisevad ja vilguvad. Mina oleksin küll juba ammu villased sokid jalga tõmmanud! 😄 Aga võib-olla ongi neil seal üleval oma salajane sügisball. Kuu hoiab silma peal, et keegi liiga ülemeelikuks ei läheks, ning tähed keerutavad hommikuni, kuni päike nad lõpuks puhkama saadab.

Mulle meeldivad sellised mõtted. Need väikesed uitamised kuhugi argise ja muinasjutulise vahepeale. Maailm ei pea ju alati olema ainult see, mida silmaga näeme ja mõistusega seletada oskame. Vahel on tore lihtsalt kujutleda, et kusagil toimub midagi salapärast, millest meie veel midagi ei tea.

Ja oktoobris on selleks kuidagi eriti õige tunne. Pealegi on oktoober mulle alati üks eriline kuu olnud. Ja mitte ainult nende imeliste värvide pärast. See on ju ka minu sünnipäevakuu! Tänavu sai mul täis lausa pool sajandit siin maamunal seiklemist. Nii et kui puud end sügise auks kulda ja purpurisse ehtisid, võisin mina täiesti vabalt ette kujutada, et kogu see uhke värvidemäng on natuke ka minu auks korraldatud. Ja teate, mulle see mõte täitsa meeldib! Viiskümmend aastat on paras ports elu, naeru, armastust, õppetunde ja igasuguseid ootamatuid pöördeid. Aga mida aeg edasi, seda rohkem oskan hinnata neid väikeseid hetki, mis südame soojaks teevad. Häid inimesi, siiraid sõnu, ootamatuid rõõme ja seda mõnusat tunnet, kui saad lihtsalt olla sina ise. Kõigi oma veidruste, unistuste ja krutskitega. Võib-olla just seepärast ongi sügis mulle nii armas. Temas on midagi väga ehedat. Ta ei püüa olla kogu aeg päikeseline ega varja oma tujukamat poolt. Ühel päeval särab kuldselt, järgmisel kallab vihma ja kolmandal keerutab tuul lehti sellise hooga, nagu oleks tal kuhugi hirmus kiire.

Eks meil kõigil ole ju oma päikeselised ja pilvisemad päevad aga sügise juures armastan ma veel midagi. Seda erilist rahu, mis tasapisi loodusesse hiilib. Mets lõhnab niiskelt ja värskelt, jalge all sahisevad lehed ning mõnel hommikul ripub puude vahel udu, mis muudab tuttavad rajad salapäraseks. Justkui võiks järgmise käänaku taga kohata mõnda metsahaldjat või vähemalt üht väga tähtsate tegemistega oravat. Õhtud saabuvad üha varem ning kodus muutuvad küünlavalgus, soe pleed ja aurav teetass jälle eriti armsaks. Vihm võib akna taga omaette trummeldada, tuul puude vahel vilistada ja maailm natuke aega täiesti rahulikult ilma minuta edasi toimetada. Sellistel hetkedel on hea lihtsalt olla. Mitte midagi suurt teha ega kuhugi jõuda.

Ja kui mõtlema hakata, siis ega sügis tegelikult meilt ainult suve ära ei võta. Ta annab vastu terve hulga teistsuguseid rõõme. Need karged hommikud, mil õhk tundub eriti puhas, päikeselised pärastlõunad, kui kogu mets lööb korraks kuldselt helendama, märgade lehtede lõhn pärast vihma ja see mõnus krabin jalge all, mis tekitab tahtmise meelega läbi kõige suurema lehehunniku kõndida. Ja miks mitte seda tehagi? Mõned rõõmud võiksid ju jääda meiega lapsepõlvest kaasa, ükskõik kui palju sünnipäevi vahepeal möödunud on.

Mulle tundub vahel, et täiskasvanuks saades kipume kõike liiga palju kaaluma ja mõtestama. Tahame teada, mis saab homme, järgmisel kuul või viie aasta pärast. Püüame elu kenasti paika sättida, aga tema, va vigurvänt, teeb ikka aeg-ajalt oma korrektuurid. Sügis seevastu ei muretse, kas järgmisel kevadel tulevad lehed täpselt samasugused. Puud lasevad neil lihtsalt minna ja jäävad rahulikult ootama.

Selles on midagi ilusat. Võib-olla ei peagi meie alati kõigest nii kõvasti kinni hoidma. Mõni asi võib jääda mälestuseks, mõni unistus muutuda ja mõni uus tee avaneda just siis, kui seda kõige vähem ootame. Ega see tähenda, et kõik muutused oleksid lihtsad. Aga mõnikord selgub alles hiljem, et just see ootamatu pööre tõi ellu midagi head. Ja kui ei toonud, siis vähemalt sai jälle ühe loo võrra rikkamaks. Mõnda neist on küll parem alles aastate pärast rääkida, kui enam ei tea, kas nutta või naerda. 😉

Aga tagasi selle imelise sügise juurde.

Oktoober hakkab tasapisi oma viimaseid lehekülgi pöörama. Puude oksad jäävad hõredamaks, hommikud külmemaks ja õhtud pimedamaks. Varsti tuleb november oma vaiksema ja hallikama olemisega ning siis pole ka talv enam kaugel. Aga ma ei taha veel ette rutata.Las need viimased värvilised lehed keerutavad tuules. Las hommikune härmatis joonistab oma õrnu mustreid ja sügisõhtud kutsuvad küünlaid süütama. Las olla veel natuke seda kuldset aega, enne kui maailm oma värvid talveks kokku pakib. Ja mul on hea meel, et just nüüd, keset seda kõike, leidsin jälle tee kirjutamise juurde.

Ei tea, kui tihti ma siia edaspidi jõuan. Võib-olla varsti jälle, võib-olla siis, kui mõni mõte piisavalt kõvasti uksele koputab aga ega kõike peagi ette teadma. Praegu on lihtsalt hea olla siin, nende ridade keskel, lasta mõtetel rännata ja tunda rõõmu sellest, et maailmas on endiselt nii palju ilusat, mida märgata.

Ja ehk ongi see üks asi, mida tahaksin oma värskelt alanud elukümnendis kindlasti alles hoida -oskuse vaadata maailma uudishimuga. Märgata pisikesi imesid, naerda südamest ja mitte lasta argipäeva tõsidusel kogu kujutlusvõimet endale napsata. Sest ükskõik kui palju aastaid meile ka koguneb, natuke lapsemeelset imestamist võiks ikka alles jääda.

Maailm on ju palju põnevam paik, kui lubame tal vahel olla pisut muinasjutuline.

Ja kes teab… võib-olla tantsivadki tähed täna öösel oma sillerdavates kleitides, kuu vaatab neid vaikselt naeratades ning kusagil sügistuules rändab veel üks kuldne leht, mis pole päriselt valmis maanduma.

-Monika Pensa- // 28.10.2026